Mis või kes seda takistas? Kas Vanapagan sai Põrgupõhjal õndsaks? Talurahva tõekspidamiste järgi oli võimalik õndsaks saada vaid tööd tehes, sest siis polnud aega mõelda ega teha patuseid asju. Õndsaks saamist takistasidki nurjatud tegevused, nagu näiteks kirikus mitte käimine, laisklemine või petmine. Üldpilti vaadates tundus mulle, et Jürka oleks võib-olla täieliku õndsuse isegi saavutanud, kui teda poleks ümbritsenud teised inimesed, kes patustasid (Kaval-Ants, Lisete, Mall ja naabrid, kes hiljem Põrgupõhjale kolisid), sest nende kuritööd mõjutasid Jürkat negatiivselt. Minu arvates saavutas Vanapagan Põrgupõhjal õndsuse, kuid mitte sellise õndsuse, mida ta ette oli kujutanud. Usun, et õnne märgatakse ainult siis, kui seda enam pole. Õndsus seisneb neis väikestes hetkedes, näiteks siis kui Vanapaganale esimesed lapsed sündisid või kui ta Lisetega kassipoja küünis kinni püüdsid
süüdi Jussi surmas ja arvasid, et tema just selle neile saatiski. Mina arvan, et lastehaiguse ei saatnud mitte Juss vaid see levis neile läbi teistest küladest, sest miks peaks ta tahtma oma enda lapsi ära tappa. Kui lapsed Eespere talus suureks kasvasid tahtsid nad kodust minema minna, sest sealne karm elu andis soovida, pealegi isa oli väga karm ja surus oma tahtmist ka teistele peale. Esiteks tahtis Liisi ja Joosep abielluda, Andres polnud sellega nõus ja sellepärast noored patustasid ja siis juba tuli abielluda, sest laps enne abielu on häbiväärne. Indrek oli tark laps ja tahtis end koolitada ja talust ära kolida, isale muidugi ei meeldinud, et lapsed ära kolivad, sest ta oli ränka tööd teinudki ainult nende pärast, kuigi see pole ju õige panna oma kohustusi ja unistusi suruda lastele peale, sest nad teavad ise, mis elult tahavad. Liisi peale oli Andres lausa nii kuiri, et kihutas ta sauna elama. Ma arvan, et oma lastega ei tohiks nii
Ta oli pagendatud ingel. Saatan elas põrgus ja Jumala elupaik oli taevases paradiisis. Saatanal oli ka käsilasi, keda kutsuti deemoniteks. Patt oli jumalale meelevastane tegu, mida teha ei tohitnud. Keskajal peeti oluliseks seda, mis saab pärast surma. Need, kes olid olnud oma eluajal vooruslikud ja ausad ootas paradiis, kurje ja patuseid inimesi aga piinlemine põrgus. Arvati, et erinevalt elust on piinad põrgus ja mõnu paradiisis igavene. Neid, kes küll patustasid, kuid polnud end veel siiski täiesti kurjusele ära andnud, ootas puhastustuli. Seal tuli kannatada, kuni patud lunastatud, et siis puhtana jumala jalge ette ilmuda ja paradiisi pääseda. Pattude lunastamiseks käidi palverännakutel. Põhilised kohad selle jaoks olid Rooma, Sant Jago de Compostella klooster Itaalias, Palestiina ja Jeruusalemm. Palverändur pidi olemavaene, alandlik ning rõhutatult tagasihoidlikus riietuses
Patt võis tunduda meeldiva ja ahvatlevana, kuid pärast surma tuli selle eest rängalt tasuda. Keskajal peeti elust olulisemaks hauatagust elu. Vastavalt valikule hea ja kurja vahel, pidi inimese hing pärast surma sattuma kas taevasesse jumalariiki ehk paradiisi või põrgusse. Paradiisis ootasid ees kirjeldamatud naudingud, teises aga samavõrd kohutavad piinad. Taevariiki ja põrgupiinu peeti erinevalt maisest elust igaveseks. Neid, kes maises elus küll patustasid, kuid polnud end siiski täiesti kurjusele ära andnud, ootas ees puhastustuli. Seal tuli kannatada, kuni patud said lunastatud. Siis pääseti paradiisi. Keskajal oldi sügavalt usklikud. Vähesed kahtlesid surmajärgses elus. Ristiusu õpetuse järgi lasub kogu inimkonnal pärispatt, mis sai alguse sellest, et Aadam ja Eeva astusid paradiisiaias üle Jumala käsust. Jeesus küll lunastas patud ristil, kuid Jumala armust sai osa ainult katoliku kiriku kaudu
annaabi.ee 
