patutunnistamise sakrament on see, kui inimene saab kahetseda oma pattu. Meenutada seda, tunnistada, kahetseda, võtta vastu õpetused ja heastada oma patud. Katoliku kirik kasutab meeleparanduseks kabiine, kus patukahetseja saab oma patte preestrile läbi õhukese vaheseina pihtida. Luteri ja õigeusu kirikud kasutavad enamasti silmsidet pihtijaga, omamata eraldatud kabiine. Enamasti lühikese pihtimise aja jooksul kuulatakse patukahetseja ära ning jagatakse talle õpetlikud sõnad ja patukahetsemise võimalused. Haigete salvimise või õlitamise sakramendiks peeti vanasti toimingut, mis teostati vaid surijatele. Hiljem aga võeti see kasutusele ka raskelt haigetele inimestele. Sellega pakutakse haigetele leevendust, usku ja lootust. Konfirmatsioon on katoliku kirikus ja luteri kirikus ristimise kinnitamine. Täisealine inimene tunnistab leerijumalateenistusel oma usku Jumalasse ja selle kiriku, kus ta konfirmeeritakse, oma kirikuks
1999: 519-521). Tänapäeval ei ole armuandide jagamine matustel enam nii populaarne. Eestlaste ja venelaste puhul annetaksid vaid 18% kogu vastanuist oma sugulase surma korral. Kindlasti ei annetaks 23% vastanuist. Inimesi, kes annetaks, kuid ei pea armuande tava vajalikuks, on 59% (Tabel 4, lk 48). Surma ootav inimene vahetas ka oma elulaadi: palvetas mitu korda päevas ja andis andeks kõikidele teda ümbritsevatele inimestele. Enne surma läbinud viimse salvimise ja patukahetsemise ja õlitamse sakramendi27 ( 1999: 519-521). Tänapäeval läbivad ülalnimetatud ettevalmistusi kõik õigeusu usklikud, kuid mitte kõik ristitud inimesed. 25 Panihhiida eesmärk on hinge teispoolsusse teekonnaga seotud piinad leevendada. Matuseteenistus on jumalateenistus, mida peetakse õigeuskliku kristlase matustel tavaliselt kolmandal päeval pärast tema surma. On olemas nii piiskoppide, preestrite, ilmalike kui ka väikelaste matuseteenistuse kord.
mees,» kui kongis mees oli, või: «Seal on naine,» kui seal naine asus. Tol ajal nähti kõike ilma üleloomulikkuseta, liialdamata, ilma suurekstegeva klaasita, palja silmaga. Polnud veel leiutatud mikroskoopi, ei füüsilise ega ka vaimse maailma jaoks. Seda laadi vabatahtliku sulgumise näiteid esines lin-nasüdametes kaunis palju, nagu me äsja mainisime, ja nad ei äratanud mingit imestust. Pariisis oli küllalt selgeid palvetamise ja patukahetsemise konge ja nad polnud peaaegu kunagi tühjad. Tõsi küll, vaimulikud ise hoolitsesid selle eest, et nad tühjaks ei jääks, sest see 195 oleks näidanud usu leigust, ja kui patukahetsejad puudusid, suleti sinna pidalitõbiseid. Peale Greve'i platsi urka oli üks selline veel Montfauconis, üks Süüta Laste surnuaia 1 1 2 luukambris, üks veel kuskil, vist Clichoni peahoone juures; neid leidus veel mujalgi, kust
annaabi.ee 
