,,Lapsepõlvele" lisandusid ,,Poisiiga" (Otrotsestvo, 1854) ja ,,Noorus" (Junost, 1857). Aastatel 18541855, kui Tolstoi võttis osa Krimmi sõjast, kirjeldas ta läbielatut ,,Sevastoopoli" jutustuses (Sevastopol, 1855) ja ,,Kaks husaari" (Dva gussara, 1856). Kaukaasias olles kirjutas veel ,,Rünnak" 1852 ning ka ,,Metsaraiumine" 1853, mis on pühendatud Venemaa sõjategevusele selles piirkonnas. Ta hakkas tegelema varakristluse ja patsifismiga (e. püüd vägivalda ja sõjalisi vahendeid iga hinna eest vältida), mis peegelduvad tema teoste jõulises paatoses. 1857. aastal oma esimesel välisreisil pidi Tolstoi pettuma, sest Lääne Euroopas oli kodanlik kord ning moraal ja kultuur mõjusid eemaletõukavalt. Sellest sai ta aga inspiratsiooni kirjutada jutustus ,,Luzern", mis kajastab kodanlusevastast teemat.
relvaärisse. Kui mul oleks poegi, siis ma neil vähemalt senikaua sõjaväkke minna ei lubaks, kui sealne määrustik ja tavad ei hakka pisutki "tsiviliseeritud" riikide sõjaväele sarnanema. Kui selles asjas tuleb teha valik "euroopluse" ja "rahvusluse" vahel, siis praeguses seisus peaks põhimõtetega inimene paratamatult nii kurb kui see ka ei ole eelistama esimest. Ja sel eelistusel pole mingit pistmist elukauge patsifismiga. Kolmandaks kompromiteerib eestlust ka see, kui selle südametunnistuseks nimetatakse inimesi, kes astuvad samme sõnavabaduse piiramiseks. Neljandaks on eestlust ehk enese tahtmata õõnestanud need, kes meie põhiseadusesse Tartu rahu torganud samasse paragrahvi riigipiiridega. See seab ohtu meie rahvusliku julgeoleku, sest teeb piirilepingu sõlmimise raskeks. Viiendaks, rahvuslust õõnestavad ka need, kes samastavad rahvusluse põllumajandusega.
sõjavägi taganes võimetuna. Kaalul oli mitte ainult ühe, vaid mitme rahva saatus. Selles olin veendunud, istudes oma toimetuselaua taga. Sellele lisandus veel ühise kultuuri tunne, mis sundis meid unustama möödunud ja käimasolevaid tülisid. Minus ei saanud enam tekkida mõtetki, et minu rahvas võib hätta jätta need, keda on purustamas sõja raskused ja pälvimatu ebaõnn.“ (Kivisikk, 1993, lk. 37) Mussolini seisukohad ei läinud kokku sotsialistide patsifismiga, kes nõudsid erapooletust ja sõtta mitte sekkumist. Nüüd loobus Mussolini „L’ Avanti!“ toimetamisest ja sotsialistid heitsid ta oma parteist välja. Ometi ei loobunud Mussolini Itaalia sõtta astumise ideest. Ta asutas uue ajalehe „Popolo d’Italia“, kus mürtsusid sõjatrummid seni, kuni Itaalia 1915. aasta mais Atandi poolel maailmasõtta astus. Ka Mussolini läks rindele. Ta oli seal snaiper ja pidas teenistuse ajal päevikut, kus kirjeldas end kui karismaatiline kangelaslik
annaabi.ee 
