Nende väidetega seoses meenub mulle eelmise aasta üks tähtsündmusi, milleks oli Pronkssõduri teisaldamise draama ning järgnenud aprillirahutused, mille põhjuseks omistati koheselt eestlaste ja venelaste vahelised suhted. Lühidalt öeldes taandati arutu märatsemine ja vandaalitsemine, eelkõige mässuliste endi poolt, rahvussuhete tasandile. Mässajate hulgas oli nii eestlasi kui venelasi ja olenemata nende patriootlikest tõekspidamistest ja rahvuslikest vaadetest rüüstasid kauplusi ühtmoodi, kuna kuritegelike tegude ajendiks ei olnud enam erinevate rahvuste läbisaamine ja konflikt. Huvitav on ka see, kuidas vene meedia kajastas Pronkssõduriga seotud sündmusi Eesti Vene vastandamisega, kuigi minu arvates oli tegelikkuses tegu riigi ja rahva vahelise möödarääkimise ja riigipoolse väheselt läbimõeldud tegutsemisega
lahingurivist, mitte põgenema, ega relvi maha viskama; ja ka tasakaaluka inimese moodi, näiteks mitte liiderdama ega ülbitsema; samuti leebe inimese moodi, näiteks mitte kaklema ega sõimama". ( Aristoteles, 1966). Samuti igasuguse muu loomutäiuse ja loomuse rikutuse suhtes, käskides teha ühtesid ja keelates teisi. Kui seaduses on punkt, et kodanikud peavad oma riiki kaitsma, siis tähendab see lahinguväljal olles ka tapmist. Lahinguväli koosneb patriootlikest kodanikest, kes on truud oma riigile , kuid tegelikult on nad ju riigi vahendid oma eksistentsi säilitamiseks. Kuidas on õiglane riigil paluda kellegi tapmist enda hüvede nimel? Enamik inimesi on läinud lahingusse vastutahtmist ning pealesurutult, siin jääbki mõismatuks, kas riik peaks olema siis kodanike jaoks või kodanikud riigi jaoks. Sidudes Aristotelese hüvede käsitlemise ja seaduslikkuse, tuleb tihtipeale välja, et seadustes piiratakse teatuid hüvesid inimstele
töötamise oskuse. "Kunstniku sünnikoht" - kaks maali: üks akvarellis ja üks õlis. "Ketraja. Katkenud lõng" - poseeris õde Liisu. "Ärkamine nõidusunest" - mütoloogiaaineline. Neiu oli kirstus, kui võttis noormehe käe, vananes kohaselt. Pilt on kadunud ja sellest on järgi vaid hägused ülesvõtted. • Peterburi patriootide ring - 1850. aastate lõpul tekkis suhteliselt mõjukatest patriootlikest haritlastest nn. Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka keisri ette. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Venemaale ja Ameerikasse.
annaabi.ee 
