Sõja kestel kasvas väikesest salgast rügement, millel on suured teened võidu saavutamisel Eesti Vabariigi iseseisvumise eest peetud Vabadussõjas. Vabadussõjas langes ja suri haavadesse 93, haavata ja põrutada said 366 skauti ja Vabadusristiga autasustati 64 meest. 2. SCOUTS-RÜGEMENT PÄRAST VABADUSSÕDA Pärast Vabadussõja lõppu asuti kaitseväe ümberkorraldamisele rahuaja nõuetele vastavaks. Jalaväepolgud vähendati pataljonideks , pataljonid kompaniideks. Kuuludes soomusrongide diviisi koosseisu, viidi skaudid 1920. aastal üle Valga lähedale Tõllistesse, kus algas rahuaegne õppetöö. Skautide nimi ähvardas kaduda, mispeale sõjaaegsete juhtide poolt astutud mõjuvate sammude tagajärjel moodustati kaitseministri käskkirjaga 24. jaanuarit 1924. a Scouts- pataljon ja 1928 . a Scouts-üksik-jalaväepataljon ning määrati Läänemaa meeste väeosaks, asukohaga Haapsalus
ettevõtmine. Näiteks 11. jaanuaril 1807 pidas Vaiksaare Jaak Sindi kõrtsis pärast Pärnus maamiilitsasse astumist kõne kohalikele talupoegadele, kus ta kutsus neid kõiki ühinema maamiilitsaga, et siis üheskoos saksad minema ajada ja jääda ootama prantslasi, kes nad vabastaks. 1807. aasta märtsi alguses korraldati ajutine maakaitsevägi ümber mobiilseks maamiilitsaks üldsuurusega 201 075 meest ning see jagati polkudeks, pataljonideks ja roodudeks. Eesti- ja Liivimaa mobiilse maamiilitsa liikmed koondati väljaõppeks Tallinna ning Tartusse. Teenistusse nimetatud mehed vabastati teotööst ja pearahamaksust, samuti hakkasid nad saama palka. 25. juunil 1807 sõlmisid Venemaa ja Prantsusmaa Tilsiti rahu ning maakaitseväeks polnud seejärel enam vajadust. 26. septembril saadeti see laiali, ent suurem osa miilitsateenistusse kutsutud meestest võeti nekrutitena regulaarväkke. Nõnda sattus Balti
armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler, kes varsti tõusis armeegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks. Algselt loodi mitmesuguseid üksikpataljone, näiteks julgestuspataljon, idapataljon, kaitsepataljon ja politseipataljonid ja ka üksikkompaniisid. Nende ülesanne oli tagalajulgestamine, põhiliselt väegrupile Nord. Küll aga oli sakslastel ebakõla – wehrmachti diviisides tohtisid teenida ainult sakslased. See probleem lahendati aga kiirelt, Eesti väeüksusi ei nimetatud pataljonideks, vaid gruppideks. Territoriaalsel printsiibil loodi kuus julgestusgruppi, mis said omale numbrid 181-186 ja kaks üksikkompaniid, nr. 13 ja 17. Viimased allusid vormiliselt vastavalt 183. ja 184. julgestusgrupile. Viimase, 186. julgestusgrupi moodustamine jäi aga pooleli ja lahingutegevuseni see ei jõudnudki. Grupid koosnesid 657. mehest, kellest 57 meest olid staabis ja ülejäänud 600 jagunesid neljaks kompaniiks, igas 150 meest
annaabi.ee 
