ning korraldaja. Eduard Ahrens sündis Tallinnas kreisi-maamõõtja pojana. On oletatud tema eesti päriolu, kuid senised andmed viitavad, et tegemist oli siiski tüüpilise estofiilse baltisakslasega, kelle isa oli tulnud Tallinnasse Stralsundist ning ema pärines kohalikust baltisaksa suguvõsast. Ahrens õppis 1811-19 Tallinna toomkoolis ja 1819-23 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Kuna ta oli lõpetades 20-aastane, ent pastoriametisse võis astuda alles 25-aastasena, läks ta Pikavere mõisa koduõpetajaks. 1830. aastal tegi ta Eestimaa konsistooriumi ees eksami, mis andis õiguse kirikus jutlustada ning aasta hiljem eksami, mis andis õiguse kirikuõpetaja kohale asuda. 1832. aastal sõitis ta Saksamaale end täiendama ning külastas ka Prantsusmaad. 1833.aastal tuli ta Eestisse tagasi ning asus koduõpetajaks Vana-Vigalasse. Vigala kirikus pidas ta sel ajal ka oma esimesed eestikeelsed jutlused. 1837
saatis poisi 1748. aastal õppima Weimari gümnaasiumi Riias. Lisaks piiblikeeltele õppis Hupel Jenas veel itaalia, inglise ja eelkõige prantsuse keelt. Noore teoloogiakandidaadina õnnestus Hupelil leida koduõpetajakoht Põhja-Liivimaal. Sisserännanud teoloogidele oli koduõpetaja amet reeglina ainult vaheastmeks teel korraliku sissetulekuga vaimuliku- kohale. Hupelile ei kujunenud see ooteaeg pikaks, sest juba 14. veebruaril 1760 õnnistati ta Äksis pastoriametisse. Sama aasta 17. märtsil abiellus Hupel pastori lese Christine Elisabeth Dehniga. abielust sündis 11. veebruaril 1761 poeg, paraku suri naine sünnituse tagajärjel kahe kuu pärast. Aasta hiljem suri ka poeg. Oktoobris 1763 kutsuti Hupel Põltsamaa pastori kohale, kuhu ta 14. märtsil 1764 ametisse pühitseti. Põltsamaal abiellus Hupel uuesti Barbara Christine von Spandekau'ga. Ka sellest abielust sündinud poeg suri imikueas, nii et Hupel jäi lastetuks.
On kihelkondi, kus on üks pastor ja on kihelkondi, kus on rohkem. Arvestuslikult 18. sajandi teisel poolel 185 pastorit. Linnakihelkondades oli rohkem pastoreid. ,,Mõisal oli kaks alluvat seisust talupojad ja vaimulikkond" (võib-olla veidi ülepingutatud väide). 18. sajandi alguses on kirikud pastoritest üsna tühjad, paljud olid maalt lahkunud, surma saanud jne. Taastumise perioodil satum kirikusse kõikvõimalikke untsantsakaid, kes pastoriametisse tegelikult ei sobi. Nende väljavahetamine toimub 36 18. sajandi I poole jooksul. Pastorite tulek maale oli reegline läbi koduõpetajaks olemise. Väga paljud pastorid tulevad Saksamaalt (kus oli vaimulike üleproduktsioon). Tullakse siia, et siin mõni aeg olla, otsida Saksamaal ametikoht, siin võetakse koduõpetaja ametikoht. Seoses koduõpetajaks olemisega õpitakse ära ka
annaabi.ee 
