Hasso krull (käsileht) · Hasso Krull on sündinud 31. jaanuaril 1964. · Ta on eesti luuletaja, esseist ja tõlkija. · Krull lõpetas Eesti Humanitaarinstituudis kirjandusteooria eriala. Luulekogu "Mustvalge" ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastisse, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. 2014 avaldas Krull kaheosalise kogumiku "Pesamuna". Selle esimene köide "Pesa" koondab mütoloogia-teemalisi tekste, mis on kirjutatud aastatel 20002012. Teine köide "Muna" sisaldab luulesarju ajavahemikust 19872012, mõned neist varem tervikuna avaldamata ("Osa / tervik" 198789, "Kaksikkirved" 1990). Raamatule "Luuletused 19871991" on iseloomulik tsitaatide ja parafraaside küllus ning seda on
tutvustaja Eestis. Oluline osa Krulli kriitilisi tkste on koondatud raamatusse ,,Katkestuse kultuur" (1996) ja ,,Millimallikas" (2000). Ka on ta osalenud erinevaid tegevusalasid ühendavates ettevõtmistes, näiteks kunstikoosluse Rühm T tegevuses. Looming Hasso Krulli esimene luulekogu "Mustvalge" ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastisse, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. 1993 ilmus "Luuletused 1987-1991" (vahepeal ilmumata jäänud kogudest tehtud valik) ning 1995 samast perioodist pärit "Swinburne", mis esindavad radikaalset keeleluulet ja tekitasid kriitikas vastandlikke arvamusi. "Kaalud" (1997) koosneb Toomas Kalve fotode kõrvale tehtud luulevormis märkmetest ja "Jazz" (1999)
müüdi. Tiit Hennoste kirjutab pettumustundega uuematest Undi teostest, et need on "pigem kellopeli apelsiinit, väga kergesti analüüsitavad, selged ja lihtsad illustratsioonid. Lugedes neid ilma alloleva teooriata tunduvad nad igavad ja tühjad, tekitades raskesti sõnastatava postmodernistliku pilgu efekti... Unt ise liikus järjest enam ära... Esiteks ikka edasi juba varem alustatud suunas, mis viis hingemaailmast kirjanduse sisse, kirjutama pastisse, nautima omaenese verbaalset osavust, tegema romaani kirjutamise vaevadest (Öös on asju) ja ümber kirjutama Kollast kassi... Ja teiseks: Eestist ära, postmodernse Euroopa/maailma psühhograafiasse ja sotsiograafiasse. See maailma aga erines/erineb oluliselt siinsest. Selles maailmas ei lase lugeja ennast enam piinata, sest miski pakutav pole nii tähtis, et sellest saaks elu ja surma küsimus. Elu ja surm on meediasündmused, Oswiecimi asemele on tulnud sõda kui seebiooper
identiteedi analüüs (seksuaalne või rahvuslik kriis vms). Muutub ka vorm, uueks märksõnaks saab pluralism, mitmuslikkus. Katsetatakse palju (modernism, postmodernism), luules tähtis sürrealism. Lõhutud narratiiv. Hakatakse looma uusi zanre, nt ulmekirjandus. Kes tahab lajatada, lajatagu otse, enam ei pea peitma oma sõnumit satiiri või allegooria taha. 6. Jaan Unduski ,,Sina, Tuglas" ja ,,Kuum". H. Krull: ,,"Kuum" on keeruka ülesehitusega armastusromaan, täis tsitaate, vihjeid, pastisse, põnevaid arutlusi; autori ajalootunne on võimas ja hämmastavalt originaalne. Noorte peategelaste nimed on laenatud sajandialguse eesti luulest ja nendega seostuvad haritud lugejal kindlad tekstid; eelviimane peatükk kasvab välja Henrik Visnapuu luuletuse laiendatud parafraseerimisest. Unduski poeetika võtmeks on virtuoosne intertekstuaalsus, millele tuleb juurde uudne nägemus baltisaksa kultuuripärandist." ,,Kuum" 1990, alapealkiri ,,Lugu noorest armastusest"
annaabi.ee 
