õigusest. Loomulikult on regalia ulatus suurem ja mõni regalia nagu kalastamine oli võõrandamatu. Tsiteeriti ka vanu autoreid nagu Regiam Majestatem, Stair, Erskine ja Baron Hume, kes oli eriti sügavalt vaaginud asjaolusid, mis teevad jõe laevatatavaks. Üks aspekt oli, et laevatatvaks saab nimetada jõge, mida mööda saab laevatada mõlemas suunas. Aegadel mil jõge kasutati puidu parvetamiseks, kasutati jõge ainult ühes suunas ehk siis palke parvetati mere suunas. Baron Hume oli toonud välja erinevad jõed ehk siis ,,tavalised jõed" ja jõed nagu Spye. Kuid see asjaolu ei oma mõju ja see arutlus ei mõjuta avaliku õiguse rakendumist sisuliselt. Arvan, et õpetlased, kes olid õiguse loomise juures, tihti ei huvitunud asjadest tuumani välja, see tegigi tulevased seadustes esinevad konfliktid eriti keerulisteks. Lisaks sellele, ei või seaduste loomisel jätta välja olulisi ja juba iseenesest mõistetavaid elemente. Tihti pole neid
umbes 4000 a. tagasi hinnati 8590%-le. Meie ajaarvamise algusest, kui kasutusele võeti rauast tööriistad (vikat, kirves, ader), hakkas metsade pindala oluliselt vähenema ning metsade koosseis muutuma. Arvatakse, et 13. sajandiks oli metsasus vähenenud 60%-le pindalast ning eriti kannatasid viljakate kasvukohtade metsad, mida raadati põldudeks. 16.17. sajandil muutus järjest olulisemaks metsa kasutamine ehitusmaterjaliks, tooraineks ja kütteks. Põletati sütt ja aeti tõrva, puitu parvetati sadamatesse, palju küttepuitu kulus mõisa viinaköökides. 20. sajandi alguseks oli Eesti metsasus keskmiselt vähenenud ligikaudu 20%-le ning piirkondlikke eripärasid arvestades oli metsa kohati veel hulga vähem. Metsade olukord muutus oluliselt Teise maailmasõja järgsel perioodil. Mahajäetud põllumaad võsastusid, hiljem metsastusid. Niisuguse protsessi tulemusena ületas metsamaa pindala 1970. aastate lõpuks 40%. Ühe elaniku
Laulutekstis (kui seda oli) öeldi rõhuline silp tavaliselt kõrgema hääletooniga, rõhutu(d) madalamaga. Laulu lõpus oli sageli "üllatus" senisest erinev osa, näiteks hüüe tsärr! pääsukeselaulu lõpul. 4.1. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm. Rütmi koordineerivate hüüete saatel lasti laeva vette, parvetati palke, tõsteti raskusi jne. Omaette alaliigi moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla maagiline, kurje jõude peletav eesmärk. 4.2. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla
annaabi.ee 
