minna on Descartes`i meditatsioonis ja filosoofilise arutelus tähtsal kohal Jumal, kui eksistentsiaalselt kõrgeim vorm, kes on hea ja aus. Jumala poolt edasiantu tuleneb või jõuab meieni loodusest ja loodusseadustest. Descartes nimetab seda loomuseks, mis ei tähendagi ju midagi muud, kui Jumalat ennast või loodud asjade korrastatust, mis on rajatud Jumala poolt. Aga iseenese loomuse all mõistab Descartes partikulaarselt kõige selle kombinatsiooni, mis Jumal on meile andnud. Eelnevast lähtuvalt jõuab Descartes tõdemusele, et seesama loomus ei õpeta meile mitte midagi muud nii selgelt kui seda, et meil on keha, millel on vahel halb ja millega me tunneme valu; mis vajab toitu või jooki, kui meil on nälg või janu. Ja seetõttu pole vaja kahelda, et loomuses ja tema poole edasi antus on tõtt. Samamoodi õpetab loomus ka seda, et me oleme oma kehaga üks tervik
[comprehensio] kujutlusvõime. Mida tähendab ulatuv? Ehk on ka see ulatuvus teadmata? Sest voolates muutub vaha suuremaks, veel suuremaks kuumutatult, ja kuumuse tõustes veelgi suuremaks; ja ma ei otsustaks õigesti selle üle, mis vaba on, kui ma ei arvaks, et see ulatuvus lubab erisusi rohkem kui ma iial kujutleda suudan. Seega jääb üle möönda, et ma saa kuidagi kujutleda, mis see vaha on, vaid üksnes vaimuga tajuda [mente percipere]; kõnelen selle vaha kohta partikulaarselt, sest vaha puhul üldiselt on see selgem. Aga mis nimelt on see vaha, mida üksnes vaimuga tajutakse10? Ilmselt seesama, mida näen, mida puudutan, mida kujutlen, ühesõnaga sama, milleks ma teda algusest peale pidanud olen. Kuid siiski tuleb märkida, et tajumus [perceptio] temast11 ei seisne nägemises, puudutamises ega kujutlemises ja pole iialgi seisnenud, ehkki mulle varem niimoodi näis; vaid see on üksnes vaimu vaatlus [mentis inspectio], mis võib olla puudulik ja
o Geograafiline (riigi, rahva, territooriumi) o kultuuriline, o institutsiooniline (eraõigus, protsessiõigus, krim.õigus, põhikorra ajalugu) Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu 3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni). Eesti õigusajaloolist arengut on peamiselt mõjutanud riigi geopoliitiline asend, kultuuripiirid ning vallutajad ja vallutatud. Eesti õigusajalugu võib partikulaarselt võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajaloona. Eesti õigusajaloo põhijooned: partikulaarne (eestlaste õigusajalugu? Siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajalugu?, lääneõigustraditsiooni tunnused (õiguslik pluralism, õiguse autonoomsus, professionaalne juristkond, õigusharidus, õigusteadus)
annaabi.ee 
