Lagunev riik ei suutnud väljaandeid majandada. Ajakirjanikud ise pidid. Reklaamiraha olulisim sissetulekuallikas. Hulgimüügireklaam ja erakuulutused. Ajakirjad endised. 1992-1995 segadus Suured päevalehed erastati toiemtuse liikmetele. Turu pärast võitlus VÄGA terav solvangud, madal eetika. Ajakirjanikud tajusid end vaimsete omanikena. Tekkis mitu uut lehte toimetuste kollektiivsel initsiatiivil. OLULISED: H.H. Luik, Stradberg, Tõnisson, Müller, Bonnier. Parteilehed ei püsinud. Pisikesed erirühmadele suunatud väljaanded. Ajalehed (Äripäev) välisomanduses. Tiraazid kukkusid. Hüperinflatsioon hinnad tõusid 14x 1992. Kujundus muutus, visuaalsust rohkem, maht kasvas. Suuremad ajalehed võtsid kasutusele arvutid. Muutus praeguseks. Eristati uudis, arvamus. Tüüpiline läänelik uudislugu. Pikad intervjuud, kuriteod, kerged uudisteemad (mood, eraelu), järjejutud, huumor: esimesed koomiksid, horoskoobid. Maakondades üks ajaleht. Nädalalehed
Sealtmaalt on Eesti perioodika ja trükisõna Eesti ajaloo tähtis allikas. Esimene eestikeelne poliitiline ajaleht oli Carl Robert Jakobsoni Sakala (1878-1882), kus sõnastati eesti rahvusliku liikumise majanduslik ja poliitiline programm.17 14 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 105-107 15 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 107-109 16 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 96 17 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 112 Esimene iseseisvusaeg oli vaba ajakirjanduse õitseaeg. Tooni andsid suured parteilehed, emakeelsed väljaanded olid kõigil suurematel rahvusrühmadel. Vaba ajakirjandus likvideeriti Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal.18 Eesti NSV ajal olid kõik suuremad üldpoliitilised ajalehed kommunistliku partei või komsomoli tsenseeritud väljaanded ning need ei peegelda adekvaatselt ühiskonna seisundit, pigem annab sellele moonutatud pildi. Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimisel on soliidsed traditsioonid, mis ulatuvad 19. Ja 20. sajandi
Ajalehtedest kujunesid järkjärgult erinevate poliitiliste rühmituste häälekandjad (nt Postimees Eesti Rahvameelne Eduerakond). XX sajandi alguses lülitusid ajalehed tänu parteilisusele ka poliitilisse võitlusse. Selgesti ilmnes ajalehtede toetuse olulisus linnavolikogude ja Vene duuma valimiste aegu. Laiema tegevusvabaduse said poliitilised parteid seoses riikliku iseseisvumisega. Sellega langes ühte põhiseadusega garanteeritud sõnavabaduse nautimine. Suured parteilehed nagu Postimees (Rahvaerakond), Vaba Maa (Tööerakond), Rahva Sõna (sotsialistid), Kaja (Põllumeestekogud) hakkasid kaasa rääkima riigi poliitikaelus. Esindades valitsuse- ja opositsiooniparteisid, seostusid ajalehed esmakordselt riigivõimuga. Ajakirjandus ja riigivõim olid omavahel lähedalt seotud ka isikute kaudu: paljud poliitikud (nt Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Otto Strandmann, Ants Piip) olid varem olnud ajakirjanikud või tegutsesid ajakirjanduses ja poliitikas samaaegselt
annaabi.ee 
