supervõimuks. Kahjuks tuli ka selle staatuse saavutamine inimelude arvelt. Kõige eesrindlikum kommunistlik riik pidi selle tiitlini jõudmiseks tegema edusamme oma ideoloogia kehtestamises, nii siseriiklikult kui ka hiljem teostama maailmarevolutsiooni. Seetõttu oli vajalik elimineerida kodanlus- süsteemi vastased, haritlased ja edumeelsed kapitalistid ning sulandada kõik Nõukogude rahvad üheks rahu armastavaks elanikkonnaks. Stalin vabanes 1930. aastatel oma parteikaaslastest ja kinnitas ainuvõimu Kremlis. Sõjaeelsel kümnendil kogunes tema, keskkomitee ja NKVD (Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat) arvele ligi poolteist miljonit arreteerimist, kellest pooled hukati. Ligi kuus miljonit ukrainlast suri Golodomori näljahäda tõttu. Terasmees aga jätkas oma metsikut teguviisi sõja ajal ja pärast, küüditades ligi viis miljonit Nõukogude Liidu elanikku. Ükski
18,3% häältest ja kujunes suuruselt teiseks parteiks Reichstagis. Sügisel 1931 tabas Hitlerit ta esimene skandaal, nimelt leiti ta Müncheni korterist mahalastuna ta poolõe tütar Geli Raubal. Kohe hakkasid levima kuuldused, et tüdruk oli olnud Hitleri armuke. Juba 1929 oli Hitler tutvunud ka Eva Brauniga, kes 1932 ja 1935 üritas samuti end tappa. Juunis 1932 sai Saksamaa kantsleriks Franz von Papen, kes kuulus ametlikult Zentrumsparteisse, ent oli oma parteikaaslastest tunduvalt parempoolsem ja toetas Hindenburgi, peagi astus ta sellest parteist välja. Papeni valitsuse välisministriks sai Konstantin von Neurath ja kaitseministriks Hindenburgi soosik kindral Kurt von Schleicher. Juulis 1932 valiti uus Reichstag ning natsid said juba 37,2% häältest. Seepeale nõudis Hitler endale kantslerikohta. Hindenburg keeldus. Novembris 1932 korraldati taas Reichstagi valimised, natsid said 33% häältest ja von Papen astus tagasi. Uueks kantsleriks nimetati
maailma liidrirolli. Ta hakkas demokraatide kontrollitud Kongressi plaane esitama, et eelarvet kontrollida. Seejuures arvasid vabariiklased, et parim viis on vähendada valitsuse kulutusi samas, kui demokraadid tahtsid makse tõsta, konsensusele jõudmine tekitas probleeme. Bush oli sunnitud demokraatliku enamuse poolt makse tõstma, selle tagajärjel tundsid paljud vabariiklased end reedetuna, kuna Bush vandus makse mitte tõsta. Selle tagajärjel võõrandus Bush oma parteikaaslastest ja sillutas teed oma järsule populaarsuse langusele. See eelarve kokkuleppe tagajärjel ei taastunudki populaarsus vabariiklaste seas. Umbes samal ajal sattus USA umbes 6-kuulisse kergesse majanduslangusesse. Paljud valitsuse hoolekande programmid suurenesid. 1991. a. sööstis töötus üles ja seejuures olid paljud töötud vabariiklaste pooldajad, kes arvasid, et nende tööd on kindlad. Ametiaja teisel aastal
liikmeskond väga palju muutunud - sõja ajal astus parteisse 9 mln inimest, suur osa partei liikmetest sai surma, liikmete vahetus oli väga suur, tulemus see, et sõja lõppedes oli pea 75% liikmetest neid, kes olid sõja ajal parteisse astunud - 1/3 oli ainult neid, kes olid vanad parteiliikmed, selline muutus oli Stalini jaoks nõrkuse ilminguks, sest need liikmed, kes olid sõjaajal parteisse astunud oli oma hoiakutelt teistsugune võrreldes varem terroriga hirmutatud endistest parteikaaslastest. Tegelikult kõneletakse just sõja lõpu ja vahetult sõjajärgsest ajast kui uusdekabrismist - oli tekkinud uus dekabristide põlvkond. Dekabristid need vene aadli esindajad, kes pärast vene sõjakäiku Euroopast tagasi tulles leidsid, et ka kodumaal peab hakkama asju muutma, sest nad olid Euroopas midagi muud näinud. 1825. puhkes avalik vastuhakk keisrivõimule nö dekabristide ülestõus - dets toimus see väljaastumine. Oluline see, et teatud kokkupuude välismaaga muutis hoiakuid