-Eesti NSV jaotati kolmeks oblastiks 1952-1953 (Tallinna/Tartu/Pärnu), 1950 - 39 rajooni/ 1986 15 rajooni Moskva kontrollimehhanismid -iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud -1944. nov - 1947 loodi ÜKP KK (Üleliidulise Kommunistliku Parte Keskkomitee) Eesti büroo:sovetiseerimise kontrollimine kolmes Balti liiduvabariigis / juhtkondadele nõu andmine -teise sekretäri institutsioon: Moskva poolt saadetud sekretär kontrollis liiduvabariigi parteijuhti kelleks oli kohaliku rahvuse esindaja -kodanike pealekaebamine (suhtuti tõsiselt / kontrolliti / vajadusel rakendati vastavad meetmed)
Kremli võimuladvikus oldi valmis uuteks arenguteks. Stalini surm tõi kaasa selge poliitilise pöörde, mille väljenduseks oli nn kollektiivse juhtkonna võimuletulek. Eesotsas uus valitsusjuht Georgi Malenkov, teise olulise figuurina Malenkovi asetäitja ja siseminister Lavrenti Beria, kolmandana Nikita Hruštšov, kes oli üks kolmest NLKP KK sekretärist (ülesandeks hoida parteiaparaati). 1953. aasta märtsis ei määratud ametisse uut parteijuhti (toimub alles sama aasta septembris). Kremli „uue kursi“ olemus ja selle initsiaatorid Uus kurss puudutas välispoliitikat, tõi kaasa 1953. aastal kiirkorras Korea sõja lõpetamise, Nõukogude- Jugoslaavia suhte paranemine, teine lähenemine Saksamaa ühendamise küsimusse (Stalini jaoks paika loksunud 1952. aastaks, 1953. aasta varakevadel tuleb Kreml välja mõttega, et Euroopa ja maailma poliitiliseks arenguks ei ole hea kaks Saksamaad – mõistlik on nad ühendada)
Majandus võeti riigi kontrolli alla ja seda hakati juhtima nelja-aasta plaanide kaudu. Riigi ülesandeks sai rassilise puhtuse tagamine. NSV Liit kommunistlik diktatuur. Juhid Lenin ja Stalin. Kehtis üheparteisüsteem, st riigi poliitiline juhtimine ja ühiskonnaelu oli allutatud kommunistliku partei kontrollile. Tegemist oli isikuvõimuga, kuna äärmiselt tähtis roll oli kompartei liidril, keda nimetati pea- või esimeseks sekretäriks. Parteijuhti ei valitud demokraatlikel põhimõtetel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku poolt. Idabloki riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad Moskvale, enamasti ametis kuni surmani. Kompartei oluliseks toeks olid julgeolekuorganid, millele lisaks aitasid ühiskonda vaos hoida/kontrollida range tsensuur (riigi järelvalve/kontroll eelkõige massikommunikatsiooni, ajakirjaduse üle) ja ulatuslik propaganda (ideede, veendumuste sihikindel selgitamine, levitamine)
mõttes ameteid vahetasid, kui välja jätta Ždanov ja Beria, Beria puhul stabiilsuse garantii oli tuumaprojekti juhtimine. 1948 Ždanov suri. Tema tervis oli üsna kehv juba varasemal ajal, ka üsna äge võimuvõitlus sõja järgsel perioodil etendas oma osa. 1948 augustis tuli traagiline lõpplahendus. Oluline on see, et Ždanovi surma järel üks arstidest kirjutas Kremlisse, et Ždanovi surm ei olnud loomulik, selle taga olid tegelikult Kremli arstid, kes valesti parteijuhti ravisid. Esialgu ei võetud ettekannet tõsiselt, pandi kalevi alla. See tuleb hiljem 50ndate alguses uuesti välja ja sellest saab väga oluline kaart võimuvõitluses. Ždanovi surm sai saatuslikuks ka Leningradi grupeeringule, Ždanov oli selgelt selle liider, oli vaieldamatult üks olulisemaid figuure tollases NSVL võimuladvikus, oli selgelt ka Stalini toetus. Kui Ždanov oleks edasi elanud, siis Berial ja Malenkovil oleks keerulisem olnud Leningradi grupeeringut kõrvale tõrjuda
annaabi.ee 
