ristilöödud Kristust. Klingsor lööb Amfortasele odaga haava, mis ei parane enne, kui "lihtsameelne, kes saab targaks läbi kaastunde" tagastab talle oda. Esimeses vaatuses näeb lihtsameelne noormees Parsifal kuninga kannatusi. Teises vaatuses rändab ta Klingsori valdustesse, kus teda kutsub nimepidi ja suudleb emalikult kauneim naistest Kundry. Suudlusega meenub Parsifalile tema päritolu ja lahutamine emast. Tänu päritolu meenumisele haarab Parsifali kaastunne kõige elava vastu ja ta suudab Kundry võrgutamisele vastu seista, hävitada Klingsor ning oda tagasi võita. Kolmandas vaatuses pöördub Parsifal tagasi Graalirüütlite juurde, et ravida Amfortase haav ning päästa ta kannatustest. Aeg saada nägijaks! Etendust on etendatud igalpool Euroopas kaasaarvatud ka Eestis ning veel Ameerika ühendriikides, Austraalias, Uus- meremaal. Lavastusmeeskonnas on muusikaline juht Arvo Volmer, lavastaja Nicola Raab
Bayreuthis, villasse mille Richard nimetas Wahnfried rahu/vabadus väärkujutlustest/hullusest. Festivalimaja lõpuks avati 1876, aasta augustis koos Sõrmuse tsükli esietendusega. Peale Bayreuthi esimest festivali veetis Wagner suure hulga oma ajast Itaalias, kus ta töötas oma viimase ooperi kallal Parsifal. Heliteos võttis aega neli aastat, mille käigus ta veel kirjutas üha enam reaktsionistlikke esseesid religiooni ning kunsti kohta. Wagner lõpetas Parsifali 1882. aasta jaanuaris ning järgnes ka teine festival. Wagner oli selleks ajaks juba väga haige oli kannatanud vägagi tõstiste angiini attakkide all. Kuueteistkümnenda ning viimase Parsifali etenduse ajal 29. augustil võttis ta tatkikepi dirigent Hermann Levilt ning juhendas etenduse ise lõpujoonele. Peale festivali Wagnerite perekond reisid Veneetsiasse talveks. 13. veebruaril 1883. aastal suri Richard südamerabandusse Ca' Vendramin Calergis 16. sajandi
lavastust, 1958 ja 1984. Seega on "Lendav hollandlane" meil seni üks enim lavastatud oopereid, ja Wagneri loomingust küllap kõige laiemalt tuntud teos. Wagner ooper „Lohengrin“ sisu Lohengrin on Wagneri kuues ooper, selle esietendus toimus 28. augustil 1850. aastal Weimaris F. Liszti lavastusena. Sellest ooperist pärineb ka kuulus “Pulmamarss”. Wagneri ühe populaarsema ooperi aluseks on legend Püha Graali rüütelkonna kuninga (Parsifali) pojast Lohengrinist, kes ilmub luigepaadis kohale siis, kui keegi ülekohtuselt kannatab ja tema abi vajab. “Lohengrin” algab hingematvalt kauni avamänguga, kus on ka wagnerlikult esindatud kõik ooperi tähtsamad teemad. Orkestratsiooni seisukohalt vaadates on kogu ooper täidetud rohkete puhkpillisoolode ning -ansamblitega. Vaskede roll on väga domineeriv nagu Wagneri puhul ikka. Eriti on seda tunda massistseenides ning kuningas Heinrichi ilmumisel
eksperimenteerides nagu teadlased (nt. otsitakse uusi süsteeme helide organiseerimiseks). 1 2. Prantsuse teater 19. sajandi lõpul. Sümbolism. Maeterlincki ja Debussy “Pelléas ja Mélisande” (1902). Claude Debussy (1862-1918) jagas algul üldist Wagneri-vaimustust, ta käis 1880ndatel ka Bayreuthis Wagneri-festivalil ning nägi seal “Parsifali”, “Nürnbergi meisterlauljaid” ning 1889 “Tristanit ja Isoldet”. Samas oli ta veendunud, et ta “ei taha imiteerida Wagnerit, vaid luua teistsugune draamavorm”, ta leidis, et Wagneri mõju prantsuse muusikale on juba liiga suur. Siiski on Wagner väga oluliselt mõjutanud ka Debussy muusikat ja seega üldse impressionismi, mille rajajaks muusikas Debussy oli. Wagneri eeskuju mõjutas harmooniat (dissonantne akord võib olla
annaabi.ee 
