loomust, st "kirjandust valituile". UUSROMANTISMI LEVINUMAD SUUNAD: 1. Dekadentism langus, halvenemine, mandumine, st kirjandus, mis väljendab pessimismi. 2. Impressionism (mulje) kirjanduses ei olnud oluline sisu, vaid mulje, mille teos lõi. Autor kirjeldas värve, lõhnu, emotsioone jms, mille varjus sisu oli vähetähtis, vahel hoopis olematu. 3. Sümbolism Kirjanduses tekkis sümbolism 19. saj viimasel veerandil prantsuse luules vastukaaluks parnaslaste loomingule ja naturalismi ning realismi olustikulisusele. Pinnase selleks valmistas ette Baudelaire`i looming, edasi arenes see Verlaine`i , Rimbaud`, Mallarme loomingus. Sümbol (kr symbolon - tunnus, märk) on sümbolistidele kujund, mille kaudu on võimalik täiuslikke ideid tabada. See ei kirjelda siinset maailma, vaid esindab teispoolsust, ideaalset maailma. Sümbol on kui igavese olemise salapärane märk. Sümbol on emotsionaalne, vihjeline, mitmetähenduslik, see sisaldab seletamatut
Romantismijärgne luule 1830. oli periood mil luule hakkas muutuma esile kerkima hakkasid realistlikud ja naturalistlikud maailmavaated. Peagi ka uued voolud nagu sümbolim ja uusromantism. Sümbolism sai alguse 19. Saj Prantsusmaal, kus luule oli peale revolutsiooni 1848.a taandunud. Sajandi keskel kujunes parnaslaste luulekoolkond. Nende ideaaliks oli objektiivne ilu taotlus. Sümbolism pidas kunsti eesmärgiks ideemaailma avastamist ja selle väljendamist võrdkujude abil. Et nähtav reaalsus oli sümbolistide arust kahvatu ideemaailma jäljend, siis tuli kunst vabastada ühiskondlikest seostest, loobuda reaalsuse kujutamisest ja uurida elu kõige varjatumaid tahke. Sümbolismi üheks eelkäijaks peetakse prantsuse luuletajat Charles Baudelaire'i.
Selles provintsilinnakeses oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu, kuid andekas õpilane. 13- või 14-aastasena oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas virtuooslikke ladinakeelseid luuletusi. 1870 tutvus ta Georges Izambard'iga, kes õpetas lütseumi retoorikaklassis ning kellest sai noore luuletaja mentor ja isa asendaja. Sellest ajast pärinevad Rimbaud' esimesed värsid: les Étrennes des Orphelins, Soleil et Chair ja Ophélie. Ta oli parnaslaste mõju all. Kirjas selle liikumise esindajale Théodore de Banville'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslsaseks või mitte kellekski. 1870 jooksis Rimbaud kodunt ära ning jõudis välja Pariisi. Seal hakkas ta kirjutama osalt Charles Baudelaire'ist inspireeritud luulet. Elades väga sügavalt läbi Pariisi Kommuuni tragöödiat, tahtis noorukist poeet minna Pariisi. Ägedas luuletuses "L'orgie parisienne ou Paris se repeuple" süüdistas ta võitjaid alatuses
annaabi.ee 
