333 aastal võitis Aleksander Issose lahingus teistkordselt Pärsia väge ja sai saagiks Dareiose laagri koos tema riigikassa ja perekonnaga. Enamus Süüria ja Foiniikia linnu alistus, kuid Tüüros kuulutas end neutraalseks ja hakkas vastu. 332 aastal, kuuekuise piiramise järel, Tüüros vallutati ja rüüstati. Selle elanikud müüdi orjaks. Dareios pakkus Aleksandrile rahu ja liitu, lubades talle kõik vallutatud maad ja suure kontributsiooni, kuid oma väepealiku ja peamise nõuandja Parmenioni soovitusest hoolimata lükkas Aleksander ettepaneku tagasi. Egiptus alistus vastupanuta. Ammoni oraakel Sahaara kõrbes kuulutas Aleksandri jumala pojaks. Niiluse deltasse rajati Aleksandria linn. 331 tungis Aleksander Mesopotaamiasse ja kohtas Dareiose väge Gaugamela lahingus. Suurest arvulisest ülekaalust ja sõjavankrite ning elevantide kasutamisest hoolimata said pärslased hävitavalt lüüa. Aleksander hõivas vastupanu kohtamata Babüloni ja kuulutati
Pärsia kuningat. Süvenes vastuseis Mak aristokraatia hulgas. A nõudis, et tema ees maani kummardataks (proskyneris), see näis alandav. A nõudis seda võib-olla suurushullustusest, aga teistpidi oli seal kindlasti ka pragmaatiline poliitika mängus. Pidi võtma kasutusele need rituaalid, mida oluline osa tema alamatest (aasialased) kuningale loomulikuks pidasid. Vastuolud ilmnesid 2 vandenõus järgnevatel aastatel. 1.) 30ndatel a-tel: sellega seostati ka A peamise abilise (mak kuninga) Parmenioni poega, kes ei teatanud sellest vandenõust A-le (ütles, et arvas, et see on mingi nali), kes sai koos teiste süüdlastega surma mõistetud, igaks juhuks lasi mõrvata ka Parmenioni (ei see ei teeks mingit kättemaksu). 2) Kesk-Aasias: vandenõulased olevat tahtnud tappa A siis kui A peale pidusööki magama läheb, aga A ei läinudki magama enne hommikut. Ei saanudki ära tappa. A hakkas nagu ta isagi järjest rohkem jooma
hakkas Aleksander järkjärgult omaks võtma pärsia kombeid ja edutama tema poole üle tulnud Aasia ülikuid, andmata neile siiski väejuhi kohustusi. Lihtsõduritena oli ta sunnitud kasutama ka kohalikke sõjamehi. Need makedoonia ja kreeka tavadest hälbivad muutused Aleksandri tekitasid paratamatult vastumeelsust armee juhtkonna moodustavates Makedoonia aristokraatides. Esimene kindel märk sellest oli Aleksandri vastu suunatud vandenõu, mis tuli ilmsiks 330. a. Kahtlusalusena hukati ka Parmenioni poeg, kes vandenõust kuulnuna polnud sellest teada andnud. Peagi lasi Aleksander tappa ka Parmenioni. Sõjakäik jätkus edenemisega Iraani kiltmaal ja tänapäeva Afganistanis ning 329. a. sissetungiga Kesk-Aasiasse (Baktriasse ja Sogdianasse). Kuigi piirkonna kaitset juhtinud Bessos hüljati toetajate poolt, langes vallutajate kätte vangi, saadeti Ekbatanasse ja hukati piinarikkalt, kulus Aleksandril maa alistamiseks neli aastat. 327. a. abiellus ta Sogdiana
annaabi.ee 
