Artiklis kaitstakse seisukohta, et hoolimata niisuguse mitmepalgelisuse väärtusest, jääb püsima vajadus lõplike, kõigi liikmesriikide suhtes kehtivate otsuste järele. 1 C. Schmitt. Der Hüter der Verfassung. 4. Aufl. Berlin: Duncker & Humblot 1996. 2 H. Kelsen. Wer soll der Hüter der Verfassung sein? Abhandlungen zur Theorie der Verfassungsgerichtsbarkeit in der pluralistischen, parlamentarischen Demokratie. Tübingen: Mohr Siebeck 2008. JURIDICA V/2010 323 Kes peaks kaitsma Eesti põhiseadust? Hent Kalmo 1. Kompenseeriv konstitutsionalism Euroopa moodi
Koguteos. Tallinn: Juura, 1997, lk 322. Vt ka J. Hirschfeldt. Eesti õiguskantsler. SIGMA ülevaade Eesti põhiseadusest. September 1997. Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon (seni avaldamata); R. Narits (viide 3), lk 147. 5 Seaduse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise õigus on siiski veel näiteks Portugali (Provedor de Justiça) ja Hispaania ombudsmanil (Cortes Generales). Vt M. Mauerer. Die parlamentarischen Ombudsmann-Einrichtungen in den Mitgliedsstaaten des Europarates. Ombudsman in Europe. The Institution. F. Matscher (toim.). Kehl, Strasbourg, Arlington: N. P. Engel, 1994, lk 139 ja 143. 6 Termin ombudsman tuleneb vanast rootsikeelsest sõnast umbup, mis tähendab võimu, autoriteeti. Eesti keeles on pakutud ombudsmani vasteks terminit õigusvahemees. (T. Erelt. Ombudsman on õigusvahemees. Keelenõuanne soovitab, 2000, nr 2, lk 36 jj) Siinses
Ìîñêâà, 1985. Ñîâåòñêîå àäìèíèñòàòèâíîå ïàâî. Ìîñêâà, 1990. Stein, E. Staatsrecht. 7., Aufl. Tübingen, 1980. Zippelius, R. Einführung in das Recht. 2., Aufl. München, 1978. Æäàíîâ, À. Àäìèíèñòàòèâíîå ïàâî áóæóàçíûõ ãîñóäàñòâ. Ìîñêâà, 1979. Tammelo, I. Varased tööd (1939-1943). Hamburg, 1993. Taska, A. Õigusteaduse metodoloogia. Lund, 1978. Thiem, H. Das Verhältnis der parlamentarischen Untersuchungsausschüsse zur Exekutive. Dissertation zur Erlangung des Doktorgrades der juristischen Fakultät der Georg-August-Universität zu Göttingen. Göttingen, 1983. Thiem, W. Verwaltungslehre. 3., völlig neubearb. Aufl. Köln; Berlin; Bonn; München, 1977. Uibopuu, H.-J. Die Kompetenzen der estnischen Staatspräsidenten nach der Verfassung 1992. Salzburg, 1992. Âåäåëü, Æ. Àäìèíèñòàòèâíîå ïàâî Ôàíöèè. Ìîñêâà, 1973. 113 Wolff, H.J.; Bachof, O
Ìîñêâà, 1985. Ñîâåòñêîå àäìèíèñòðàòèâíîå ïðàâî. Ìîñêâà, 1990. Stein, E. Staatsrecht. 7., Aufl. Tübingen, 1980. Zippelius, R. Einführung in das Recht. 2., Aufl. München, 1978. Æäàíîâ, À. Àäìèíèñòðàòèâíîå ïðàâî áóðæóàçíûõ ãîñóäàðñòâ. Ìîñêâà, 1979. Tammelo, I. Varased tööd (1939-1943). Hamburg, 1993. Taska, A. Õigusteaduse metodoloogia. Lund, 1978. Thiem, H. Das Verhältnis der parlamentarischen Untersuchungsausschüsse zur Exekutive. Dissertation zur Erlangung des Doktorgrades der juristischen Fakultät der Georg-August-Universität zu Göttingen. Göttingen, 1983. Thiem, W. Verwaltungslehre. 3., völlig neubearb. Aufl. Köln; Berlin; Bonn; München, 1977. Uibopuu, H.-J. Die Kompetenzen der estnischen Staatspräsidenten nach der Verfassung 1992. Salzburg, 1992. Âåäåëü, Æ. Àäìèíèñòðàòèâíîå ïðàâî Ôðàíöèè. Ìîñêâà, 1973. 113 Wolff, H.J
annaabi.ee 
