Piibel- katoliku kiriku õpetus, mille põhituumaks on usk Kristuse ülestõusmisse, patude lunastusse ja igavesse ellu. Vana- Testament- Piibli esimene põhiosa. Judaismi põha raamat, mis sisaldab juutide ajalugu, prohvetite ettekuulutusi, psalme jm. Uus- Testament- Piibli teine põhiosa. 4 evangeeliumi, mis jutustavad Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest, Kristuse õpilaste tegude kirjeldus ning apostlite kirjad esimestele kristlikuele kogudustele. Voorus- parimus või täius. ilu, lootus ja armastus. Sakramendid- rituaalsed toimingud, mida võib lä'bi viia ainult preester ning mis peavad usklikele edasi asdma Jumala armu 7 sakramenti. Missa- armulauaga jumalateenistus. Sinod- piiskopkonna tähtsamate vaimulike koosolek piiskopi eesistumisel. Ketser- kristlane, kes krituseeris vaimuliku kiriku tegevust. Inkvisitsioon- kiriku kohus ketserite vastu võitlemiseks. Kirik- organisatsioon,
poolt objekti sellisena, kuidas see inimese jaoks tegelikult on. “Hea” tähendab seejuures umbkaudu sama mis “kasulik”, “soodustav”; “halb” aga vastavalt – “kahjulik”, “pärssiv”. Niisiis võiks eelpool toodud Sokratese seisukoht paista ehk vähem paradoksaalne, kui silmas pidada kreeklaste vooruse-käsituse eripära. Antiikse eetika põhiveendumuse kohaselt kujutab voorus endast nimelt midagi kasulikku – voorus tasub ennast ära. Voorus on ju inimlik “parimus”, “oivalisus” ja niisuguste omadustega on inimesel kõigi eelduste kohaselt enam šansse õnnelikkust saavutada kui ilma nendeta. Sokrates on ka seisukohal, et halb tegu kahjustab eelkõige tegutsejat ennast, nimelt tema hinge (Gorgias 477 a). Seega võiks Sokratese seiskohta, et “Keegi ei toimi vastupidiselt sellele, mida ta teab olevat parima”, pidada võrdtähenduslikuks väitega, et keegi ei saa teadlikult tahta midagi sellist, mis on vastuolus tema õigestimõistetud huvidega
Tegemist on antiikeetika keskse mõistega, mille tavaliseks tõlkevasteks on voorus. Viimane sai traditsiooniliseks eetikaterminiks, omandas aga hilisemates moraaliõpetustes algsega 11 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. võrreldes teistsuguse tähenduse. Kreeklastel tähendas arete algselt ükskõik millise asja kiiduväärseid, hinnatavaid omadusi. Otsetõlge oleks “see, mis on asjas parim”, “parimus”, oivalisus. Inimese puhul tähendas ta algselt ka tema väliseid, hinnatavaid omadusi nagu ilu, tervis, hea päritolu jne. Hiljem, filosoofilises käsitluses seostati need “parimused” inimese loomupäraste eeldustega. Arete sai siin tähenduse – inimese loomupäraste eelduste parimal viisil väljakujundamine tema kiiduväärseteks isiksuseomadusteks ja käitumisviisideks. Nii on Aristotelese keskse eetikateose “Nikomachose eetika” eestikeelses tõlkes arete vasteks – loomutäius
annaabi.ee 
