Tugev mitmetähenduslikkus, sümboolika. -- Grandgousier suure kõriga mees, kes sai lapse Gargantua, kes sündides tahtis kohe juua, ning talle toodi mingi 18 000 lehma. Läks vanemaks saades Pariisi õppima (kuigi tol ajal veel Pariisi linna veel ei olnud), kus oli Jumalaema kirik. Istub kiriku otsa ja võtab ära kiriku kellad ning riputab need oma märale kaela. Veel enam aga, kui ta "naljaviluks" (pr.k. par ris) pissib ja selle tulemusel veuputuse tekitab, milles hukkub üle 260000 pariislase. Sellest ajast peale olevatki Prantsuse pealinna nimi Pariis. (loe lisaks maailmakirjanduse õpikust lk 165-167) Paistab silma erilise stiili poolest. Ei kuulu mittemingisugustsse romaanizanritesse. Sellest on tehtud eraldi romaanitüüp. Kirjutab väga värvikalt ja tihti loodusest. Põhiline on grotesk. Võimuiha on välja naerdud. Teose piirjooned on rahvaraamatust, mis olid tol ajal mingid rahvajutud, mis ringlesid, autoreid ei tea. Tähtsamad olid pratsusmaalt ja saksamaalt
O.c populaarsus jätkub ka 19. sajandil. 19. sajandi alguses peetakse kümnendi parimaks o.c-ks Méhuli ooperit ,,Joosep" (1807; Joosep Egiptuses; Joosep ja ta vennad). 1820. aastad. Olulised uuendused ilmnevad 1820. aastate o.c-s, ja kõigepealt libretodes. Tähtsaimaks libretistiks saab näitekirjanik Eugene Scribe. Ta toob o.c-sse 1) eksootilise ainestiku (tegevus kaugetes või metsikutes paikades tolle aja pariislase jaoks võis see olla Sotimaa, Lõuna-Itaalia, metsikud mäestikud jms) ja sellega seonduva 2) couleur locale'i (lokaalvärving, s.t vastava tegevuspaiga iseloomustamine lavakujunduses ja muusikas); samuti 3) lurjusliku tegelase, kelle pahelisus paljastub alles ooperi lõpus, selline tegelane pingestab intriigi. Scribe'iga tegid koostööd Boieldieu (,,Valge daam" -- La dame blanche, 1825) ja Auber (,,Fra Diavolo", 1830). 2. Tragédie lyriqye 19. sajandi alguses
Pariis oma kontrolli alla saada lõppes kuningale ebaõnnestumisega mais 1588 tõusis Pariisis barrikaadidele, sundides kuninga põgenema. Saanud tuge katoliiklaste lüüasaamisest Hispaania ja Inglismaa heitluses (Võitmatu armaada häving), andis Henri III 23. detsembril 1588 korralduse Henri Guise mõrvata. Järgmisel päeval tabas pistoda ka François Guise'i. Henri III lootus ,,nüüd olen ma lõpuks kuningas" osutus siiski enneaegseks. Guise'ide matustel osales üle saja tuhande pariislase, kes üheaegselt küünlaid kustutades vandusid: ,,Nii kustutagu Issand ka Valois'de dünastia!" 13. jaanuaril 1589 suri intriigide peasepistajaid kuninga ema Katariina di Medici. Henri III andis end lõunast lähenevate Navarra Henri vägede kaitse alla. Koos liiguti Pariisi peale. Katoliiklased ootasid hirmunult uut ja vastupidist Pärtliööd. Lendlehtedes küsiti, kas tõesti ei leidu ainsatki ausat katoliiklast, kes karistaks kuningat Guise'ide tapmise eest? 1. augustil 1589 aus
annaabi.ee 
