pargialal kasvamas väga vähe ja nad on tervislikult halvas olukorras. Pargis on ruudukujuliselt istutatud kaks hea tervisega noortest tammedest koosnevat istutusala. Teatud kohtadesse on tehtud täiendusistutust, kuid enamus istutatutest ei ole rahuldavas seisukorras. Vanas mõisapargiosas on väga omanäoline kunagine tiikide ja saarte süsteem koos seal kasvavate põliste puudega, kuid tiigid on juba hulk aega kuivad olnud, sest sinna on juba kasvanud noored puud. Põõsaid on vanas pargiosas väga vähe. Kogu parki läbivast suhteliselt laiast jalutusteest lõuna pool asub loodusliku uuenemise tulemusena tekkinud pargiosa, mis koosneb liigiliselt valdavalt hallist lepast, niiskemates kohtades sanglepast, ka harilikust saarest, vahtrast, jalakast ja toomingast. Sellel alal tehakse pidevalt hoolduslõikust, eemaldades ebasobivaid väheelujõulisi puid ja kännuvõsusid. Antud pargiosas on kohati tihedama liitusega puistuosades vedelamas prügi, ehitusjäätmeid ning vana kodutehnikat
Tõenäoliselt on seal asunud ka paviljoni laadne aiaehitis. Suurem puistuosa jääb mõisa peahoonest lõunasse. Selle moodustab Tallinn - Narva maanteest jätkuv peaaegu kilomeetri pikkune puiestee (foto 6) koos endise Tollide suguvõsa kalmistuga (Kabelimets). Võib oletada, et Robert von Tollil ei jätkunud lehiseid kogu allee jaoks ja seetõttu on seal rohkem kasutatud teisi puuliike (põhiliselt harilikku tamme, aga ka mägivahtrat, harilikku pärna, harilikku vahtrat jt.) 12 . Selles pargiosas on sõjapäevil ja hiljem puid maha raiutud (ala on osaliselt hoonestatud), paremini on säilinud ida- ja läänepoolsed (välimised) puuderead. Alleeosa ja kalmistu on tänapäeval pidevalt niidetud nagu ka peahoone esine ala. Kuna pargi alleeossa on erinevatel aegadel tehtud hulgaliselt vaheleistutusi, siis nüüdseks on endised vaatesuunad sulgunud. Käesoleva heakorrastusprojektiga on ära määratud vaatesihtide avamise ja raiete tegemise vajadus.
surnukehad. Hauatähisena toimis väike punane puitobelisk. Pärast Teist maailmasõda lisandusid uued ümbermatmised, seejärel püstitati siia 1950 Alar Kotli tüüpprojekteeritud mälestussammas ja paik sai nimeks Vennaskalmistu. Vabadussõja mälestussamba ja Vennaskalmistu rahumeelne teineteise kõrval püsimine annab tunnistust tänapäeva rakverelastele omasest sallivusest.3 Vabadussõja ausamba taha jäävas pargiosas on teed olemas, ent viletsas seisus ning vajavad rekonstrueerimist. Lisaks sellele on ala üldiselt pime ning asotsiaalide kogunemispaiga kuulsusega (sellest ka rahvasuus nimetus ,,Pätipark").4 Tegemist on 2005. aastal OÜ Aiastiil koostatud Vabaduse pargi rekonstrueerimis- projekti järgi tehtavate ehitustööde I etapiga. Kõnniteede ehitusele peaks järgnema sel aastal (2007) ka ühe pargiosa valgustuse väljaehitamine ja haljastuse rajamine.
paiknes kahekorruseline mõisateenijate elamu-viinavabrik ning selle kõrval ümara põhiplaani ja teravatipulise katusega torn, kas õllekoda või hobuveski. Kõik need ehitised modustasid nii jõelt kui ka kaldalt vaadeldava ühtse ansambli. Tänaseks allesjäänud hooned on säilitanud suuresti oma endise ilme. Algselt regulaarse lahendusega väike park rajati 18. sajandi lõpus. Regulaarpargi perioodist on pärit peahoonest lõunasse jäävas pargiosas pärnaalle fragmendid. Regulaarsena on kjundatud ka tagaväljak, mis laskub kolme muldterrassina Emajõe kalda poole. Terrasidele oli rajatud barokne ehisaed. Baroki reeglite kohaselt oli peahoone tagafassaadil avatud vaade Emajõele ning vastas asuvale luunja mõisale. Tagaväljaku põhjaosas asusid kaks vabakujulist tiiki. Ida pool raamis väljakut puuderida, mille tagant algas pargi vabakujuline osa. Parkmetsas asus peahoone lähedal tiik, mille kõrvale oli
annaabi.ee 
