poliitiline võitlus parlamendis ning valitsuse sagedane vahetumine. Kuid siiski püsisid riigikogus kolm põhijõudu -- vasaktiib, paremtiib ning tsenter . Koalitsioonivalitsustes domineerisid parempoolsed ja tsentriparteid. 1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste toetuse kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi. 1929.aastal moodustati paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine, mis pürgis kriisi süvenedes võimule. Rahvahääletusel kiideti heaks vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-liikmeliseks kahaneva parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale laialdased volitused. Uue põhiseaduse järgi nimetati kuueks aastaks valitavat riigipead presidendiks. Presidendil oli õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament. President
kuldraamatusse. 1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi ja muutis hädavajalikuks täidesaatva võimu (valitsuse) osatähtsuse suurendamist seadusandliku võimu arvel, mida 1920. aastate lõpul toetasid enamik mõjukaid poliitilisi jõude. Tugevat keskvõimu toetavate meeleolude toimel kerkis 1929. aastal poliitilisele areenile paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine -- Eesti Vabadussõjalaste Liit (rahvapärase nimetusega "vapsid"), mis üldise kriisi süvenedes võimule pürgis.1933. aastal pandi hääletusele vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50- liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale suured volitused,muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide andmise õiguse
nad kiiresti maha. Eesti sõjavägi jäi vandele truuks, töölised võimuhaarajatega ei ühinenud. Putsi läbikukkumise järel vähenes kommunistide mõju Eestis järsult. 1929.-1933. a. Ülemaailmne majanduskriis süvendas sotsiaalsete gruppide ja poliitiliste ühenduste vastaseisu ning destabiliseeris parlamendi ülimuslikkusele tuginevat poliitilist süsteemi. 1932 oli kolm valitsusevahetust, 1933 kaks. Poliitilisel areenil kerkis esile äärmuslike paremradikaalne ja antiparlamentaarne kriisiliikumine Eesti Vabadussõjalaste Keskliit(A.Sirk, A.Larka, T.Rõuk, P.Telg jt.), mis sõjaveteranide organisatsioonist kujunes massiliseks rahvaliikumiseks ja erakonnaks. EVKL tugines majanduskriisi tõttu vaesunud rahvakihtidele ja Vabadussõja rahuldusolematutele veteranidele. Vabadussõjalased saavutasid suure populaarsuse tänu rafineeritud demagoogiale ja osavale propagandale, mis paljastas võimulolevate parteide korruptsiooni ja onupojapoliitikat
aastal. Kommunistide organiseeritud poliitilised streigid nt Soome sõjatööstuses ja sadamates. Nn punane tööplatsiterror ,,valgete" tööliste vastu. NL alustas puidu dumping-müügiga 1928. (Müüs alla turuhinna, mis tekitas Soome majanduses raske olukorra) Kommunismivastane Lapua-liikumine 1929-32 Soome ajaloo võimsaim rahvaliikumine, mille eesmärgiks oli kommunismi keelustamine Soomes. Esialgne üldkodanlik spontaanne protestiliikumine, millest hiljem kujunes paremradikaalne suund. ,,Riigireeturite" ja isamaa iseseisvuse ohustajate vastu. Surve avaldamine parlamendile: meeleavaldused, deklaratsioonid, küüditamised idapiirile (võeti kinni kommuniste, 61 sõideti NL piirile ja kästi neil üle piiri Nõukogude liitu minna) ja vägivald. Nn Talurahvamarss (12 000 osalejat) Helsingisse 1930. Tulemus: kommunistide tegevuse keelustamine Soomes (kuni 1944) ja vabariigi kaitseseadus (1930)
annaabi.ee 
