avalikult midagi talle vastumeelset lausumas, siis teatati sellest kohe edasi. Kutsuti kohale must auto, ning dissident tõmmati autosse. Käidi ka kodudes inimesi ära viimas. Tihti ei kuuldud autoga lahkunud teisitimõtlejast pärast enam keegi. Hiljem, kui olid leebemad karistused, siis jäid ka paljud tuntud eestlased oma tegevusega Nõukogude Liidule ette. Peamiseks karistuseks oli neile vangi mõistmine või Nõukogude Liidust välja saatmine. Näitena võib tuua Lagle Pareki, kes oli dissidentliku liikumise liige. Levinud oli ka karistuseks inimese töölt kõrvaldamine. 40 kirja koostajatel oli tol ajal palju õnne, arvestades, seda, et Eesti NSV valitsusvõimud üritasid palju rohkemat korda saata. Toimusid vaid mõjutavad vestlused ja ülekuulamised, läbiotsimine. Tulemusena vallandati vaid paar haritlast. Tulles tänapäeva, siis meenub esimese teisitimõtlejana Jüri Liim. Hiljuti taastas ta Vabadussõjalaste
Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart". 15. juulil algatati Lennart Meri, kes oli Eesti Vabariigi Suursaadik Soome Vabariigis ja Arnold Rüütli, kes oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees; 21. juulil Jaks Lankotsi ja Uno Ruusi; 24. juulil Lagle Pareki, kes oli ÜE "Fööniks" juhatuse liige; 27. juulil Miina Hindi ja 3. augustil 1992. Rein Taagepera, kes oli California ülikooli professor, ülesseadmine Vabariigi Presidendi kandidaadiks. 6. augustil teatas loobumisest Miina Hint, 11. augustil Jaks Lankots. Tähtajaks nõutavat 10 000 toetusallkirja ei suutnud koguda Uno Ruus. Esimese valimise võitis Arnold Rüütel, teised aga Lennart Meri ning Lennart Meri saigi Eesti Presidendiks.
meeleavalduste organiseerimisega, sest see oli küllalt turvaline teema. Lõppude lõpuks võis isegi Nõukogude Liidus rääkida loodusest ja keskkonnast ning glasnosti-poliitika valguses oleks olnud protestide mahasurumine olnud Gorbatsovile hiiglaslik häbiplekk. Protest õnnestus ning nn fosforiidisõda lõppes seisuga 1:0 eestlaste kasuks. Seejärel otsustati uudse vabaduse piire veelgi avardada ning 23. augustil 1987, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) aastapäeval korraldati Lagle Pareki, Tiit Madissoni ja Heiki Ahoneni eestvedamisel Tallinna Hirvepargis miiting, milles nõuti MRP salaprotokollide hukkamõistmist. Kohale ilmus mitutuhat inimest, juhid kasutasid pabertorudest megafone, et end rahvale kuuldavaks teha. Mart Laar kirjeldab filmis Singing Revolution olukorda nõnda: ,,Algul lihtsalt hakati rääkima. Siis mõisteti, et ohoo, me polegi veel arreteeritud!, ja räägiti veel. Ohhoo! Ikka veel pole keegi arreteeritud! Ja nii üha räägiti ja räägiti
annaabi.ee 
