Naer võib reeta inimese isiksuse omadusi, isegi kui sooviti neid vaka all hoida. Kuulus kirjanik Goethe on öelnud: ,,Millegi muuga ei näita inimesed paremini oma iseloomu, kui sellega, mida nad naeruväärseks peavad.’’ Normiks on naerda päevas vähemalt kolm korda. Kõik ei peagi alalõpmata väga naljakas olema, naerul on ka muid esilekutsujaid. Inimestel on tuhat erinevat naeru – naer südamest, viisakusnaer, kohmetusest, piinlikus olukorras, komplimendile reageerides, parastades ja nii edasi. Kahjuks peab tõdema, et lõbu, mida pakub teiste mõnitamine, haavamine ja äratõukamine on üks huumori tugevamaid ajendeid. Sellisel juhul pole kahe isiku vaheline huumor tasakaalus. Inimesele, kes naerab teise üle võib see tõesti väga naljakas olla, kuid teisele isikule on sellele vastupidine mõju. Olgugi, et kellegi teise naermine põhjustab viha või kartust, peaks inimene enda sees leidma siiski sisemise huumori. ,,Naer
„vale“. Projektiivtestides esitatakse testiküsimused tajutava materjalina, mida vastaja peab tõlgendama. Eeldatakse, et sellise materjali tõlgendamine ei ole juhuslik, vaid väljendab isiksuse kalduvusi, huvisid, muresid, komplekse,hirme, sunideid. Nii on frutstrasioonitesti kujutatud ebameeldivatele olukordadele võimalik reageerida ekstrapunitiivselt, teisi karistades, rünnates või süüdistades, või impunitiivselt,iseennast haletsedes või parastades. Projektiivtestide kasutatavuse tagab see, et eelnevatest uuringutest on kogunenud andmed selle kohta, millist tüüpi vastuseid mingit kondlat tüüpi isikud tavaliselt annadavad. Lisaks objektiivsetele küsimustik-testidele ja projektiivtestidele on isiksust võimalik uurida ja hinnata ka muude meetoditega. Selleks kõlbavad objektiivne vaatlus, käitumuslikud testid ja üöesanded, dokumentide analüüs, biograafiline analüüs,loomingu analüüs.
märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus. Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopasevile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust -- surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha! Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde
annaabi.ee 
