sellise elukaose kohal särama löövad." Stepihunt on muutunud oma igatsetud sõltumatuse ohvriks, ta on enesetapjate kilda, seetähendab ta näeb enesetapus reaalset võimalust elust lahkuda ja kõiksust saavutada. Selle võimaluse teadvustamine aitab tal taluda kui tahes suuri kannatusi. Harry Halleris on aga Stepihundi metsikusele ja inimpõlgusele vaatamata alati kohal ka inim kodanlik pool, mis otsib parajust, väldib äärmusi, püüab säilitada mina. Traktaat mõistab kaasaegse kodanluse mugava eksistentsi hukka. Vaid tugevamaid kunstiinimesed suudavad end kodanlusest täiesti lahti rebida, ,,leiavad absoluuditee ja saavad imeteldaval viisil hukka", saavutavad igaviku, teised, kes jäävad kodanlusega seotuks, saavad edasi elada huumori abil. Huumor võiks päästa ka Stepihundi, sest see võimaldab elada maailmas, nagu
Rauavaegus nõrgendab muu hulgas ka lihasjõudu. Toidus sisalduvast rauast imendub ainult 10 - 15 protsenti. Organismi kasinate rauavarude puhul raua imendumine tõhustub. Näiteks raseduse ja imetamise ajal peaks raua imendumine isegi neljakordistuma. Loomsetes toodetes sisalduv raud imendub paremini kui taimede oma. Imendumist soodustavad C-vitamiin ja ka teised orgaanilised happed. Ei maksa aga hakata jooma söögi kõrvale apelsinimahla, et raud paremini imenduks. Parajust on ka siin mõistlik järgida. Salatit ja muud värsket kraami on küll kasulik igale söögikorrale lisada, nii omastatakse rauda paremini. Kuigi palju kaltsiumit sisaldav toit üldiselt nõrgendab raua imendumist, sobib piim hästi toidulauale, sest ei ole tõestatud, et piim häiriks raua omastamist. Veinide rauasisaldus on väike, rauasaamise allikateks need ei kõlba, kuigi on ka vastupidist nõu antud. Raua imendumine organismis on täpselt reguleeritud
ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada. Kübarat kandis härra Slopasev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi -- pisut kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopasev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei kübara kandmises ega ka muus -- söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus. Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani, mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud. Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu, mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu
annaabi.ee 
