3) kõrgperiood suht lühikest aega (1929-1934) ,''Mikumärdi'' 1929 eksperimentide aeg möödas. Seda hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Ropp. Sisaldab päevapoliitilisi kihte, aga lavastuseks vaja vaid taluõue, seega lihtne. ''Vedelvorst'' võrreldes eelmisega ebatüüpilisem lahendus perepoeg laisk aga see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses tüüpiline. Keelekoomika. ''Põrunud aru õnnistus'' 1931 paradoksne salongikomöödia, uus joon. ''Roosad prillid'' 1934. 1930ndate paiku mingi mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga sellised märgilisi näidendeid väga ei tule. 4) hilisem periood niipalju veenvaid lahendusi ei paku. ''Viimne eurooplane'' 1941, ''Vaheliku vapustused'' 1942 ootamatu kogu, muganduv ha muutuv tüüp, poliitiline allegooria. Johannes Semper - psühhoanalüüsi vahendaja, teatavat rolli mängib see tema värsiloomingus
+ Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: peaks tähele panema seda, et koguaeg on oluline inimese ja maa suhe. Võtmekohaks saab Kivimäe ja inimene-maa-kivid on oluline. 20. sajandi uusromantilises proosast ilmselt kõige mõjukam on Knut Hamsun, kes mängib maapoeetika kujunemisel olulist rolli. + Rõhutatakse ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatikat, psühh ja sots kiht on omavahel põimunud. + Tammsaare stiil on pikk, on keerukas ja paradoksne stiil. Võime öelda küll, et ta on rahvalik autor, aga kindlasti mitte selles mõttes, kui Oskar Luts. Ta jääb ikka kuidagi literatuurseks autoriks. Stiili ja kõigi teemakihtide juures peaks rõhutama ka seda, et Tammsaarel on väga võimas sünteesivõime. Kui ta võtab psühh ja sots plaani, siis ta oskab need asjad kuidagi kokku sulatada ja me jääme teda uskuma. See tähendab üha enam seda, et ta suudab erinevaid süzeeliine hästi kokku panna. "Tõde ja õigus"
„Kõrboja peremees“ – saatus juhib tegelasi. Saaatus tähendab ettemääratust. Arhetüüpne lugu hakkab määrama romaani põhilugu. Allegooriline kiht on olemas, kuid pole nii läbinähtav kui hilisemas loomingus. Siin on juttu nii armastusest kui ka peremeheproblemaatikast. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: inimese ja maa suhe, sotsiaalne ebavõrdsus (psühholoogiline ja sotsiaalne kiht on põimunud). Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks. Stiili ja teemakihtide osas on tal tugev sünteesivõime. Tammsaare suudab kokku panna eri süžeeliine. „Tõde ja õigus“ saab tema olulisimaks proosateoseks. Kokku 5 osa: klassikastaatus oli omandatud juba enne V osa ilmumist. I osa räägib võitlusest maaga, II võitlusest jumalaga, III võitlusest ühiskonnaga, IV võitluses iseenda ja oma õnnepüüdega ning V tähistab resignatsiooni. II osa on kooliromaani eritüüp
annaabi.ee 
