Tüdruk on ju ilusam ja parem, sest poiss ütles nii. Aga samas poiss on ju ilusam ja parem, kui tüdruk, sest tüdruk ütles nii. Kosmoloogilised paradoksid põhinevad muul. Kunagi on loodud kindlad seaduspärasused, mis töötasid ning planeetide peal katsetamisel ka toimisid, kuid kui hiljem neid samu seaduspärasusi universumile rakendati, oli tulemus sootuks vale ning ei käinud kokku loogikaga. Sellega tekkisidki vastuolud, mida hakati nimetama kosmoloogilisteks paradoksideks. (Kasak 1998) Olbers’i ehk fotomeetriline paradoks Fotomeetriline paradoks on üks paradoksidest, mis puudutab kõiki, kes armastavad õhtuti tähti vaadata. Seda paradoksi tuntakse vahest ka Olbersi nime all, kuigi tegelikult enne teda avastas selle Jean-Philippe Loys de Chéseaux. (Kasak 1998) Selle paradoksi alusel peaks helendama kogu taevas ka öösel, nii nagu päevalgi, eeldades, et universum on lõputu. Miks? Sellepärast, sest absoluutselt igas punktis, kuhu poole me vaatame,
pähkel. Perekonnaliikmeist koostatud komplektid ja paarid on kujundid, mille kaudu esitatakse tihti paarisesemeid, nt. villakraase (Papa-mamma paaristikku, kahed reied ristastikku...), või teatud hulgast asjust koosnevaid komplekte või mingite agregaatide või esemete komponente üldisemalt: Isal pikk saba, emal lai magu, pojad puhas ümmargused (ahjuluud, leivalabidas, leivad); Isa istub, poeg pistab, tütar taga töllitab (kaev). "Generatiivseteks paradoksideks" võiks nimetada kujundeid, kus laste ja vanemate suhetes on midagi väära või eriskummalist. Taolisi paradokse on kõige enam sünnitanud mõtisklused heinasaadude ja -kuhja vahekordade kohta: kuhi on suurem, seega ema või isa; kuid saod-lapsed sünnivad enne isa-ema ~ näevad isa sündmist ~ surevad, kui isa sünnib vmt. Analoogilisi veidrusi on nähtud ka tule kui "vanema" ja suitsu kui "poja" vahekordades: Isa ehib, ema ehib, poeg saab
Selles veendumiseks piisab ainult lausearvutuse kasutamisest. Kirjutades teise väite iga õunte paari jaoks eraldi välja, saame väidete jada: õ1 on roheline, õ1 on roheline õ2 on roheline, õ2 on roheline õ3 on roheline, ... õ99 on roheline õ100 on roheline, millest järeldub modus ponens'i korduva rakendamise teel väide; õ100 on roheline, mis on vastuolus 3. väitega. Sellist tüüpi arutlusi nimetatakse soriitide (aheljärelduste) paradoksideks. Loetleme veel mõnda soriitide paradoksi. Kuhjaparadoks. 100 000 liivatera moodustavad kuhja. Ühe liivatera kuhjast eemaldamine ei likvideeri kuhja. Järelikult moodustab ka üks liivatera kuhja. Inimeksistentsi paradoks. Iga imik on inimene. Kui miski on inimene ajahetkel t, siis on ta seda ka ajahetkel t - S, kus 8 on vabalt valitav ajavahemik. Seega on viljastunud munarakk ka inimene. Kõik need arutlused põhinevad samal nähtusel, kus objektide omadused muutuvad
annaabi.ee 
