Sest aeg on sellest hetkest juba möödunud. Kui minevik, olevik ja tulevik on fikseeritud, peavad fikseeritud olema ka nendes toimuvad "muutused". Ehk siis kõigi ajareiside, mille sihtkohaks on aeg enne praegust hetke, tagajärjed on praegust momenti juba mõjutanud ja mingit uut muutust tulla ei saa. Homne ajareis ei muuda tänast päeva. See kaotaks ka kartused ajarändude, kui need võimalikuks peaksid osutuma, kahjulikkusest. Siinkohal olgu toodud aga näide sellesama teooria paradoksaalsusest. Inimene otsustab aastal 2500 minna aastasse 2450 ja tappa oma "noor mina". Ta täidab plaani ja sureb aastal 2450. Kuid sellisel juhul poleks aastal 2500 enam seda inimest, kes minevikku reisiks ja end tapaks. Mis siis tegelikult juhtub; kas enesetapja sureb? Vastust sellele küsimusele ei leidu. Senini on ulmeteostes enim levinud ajareiside säärane käsitlus, kus ajarändur reisib minevikku, saab seal mingi rumalusega hakkama ja oma aega naastes ei tunne seda enam ära.
nende päevade kujutamisega võib täita sadu kaasakiskuvaid lehekülgi. Asendi muutusega voodis kaasneb kogu maailma vapustav teisenemine, harvad suhtlemised välismaailmaga, teiste inimestega on teravate muljete allikaks. Paranemispüüd asendub ükskõiksusega, suhe ümbritsevate hoolitsusse ja tähelepanusse balanseerib tõrjuvuse ja nõudlikkuse vahealadel. Valust ja haigusest, elujõust ja tervenemisest, inimelu paradoksaalsusest kõnelev romaan. 1961 Markuse muutumised - inimpsüühika kõrvale tõusevad eetilised küsimused süjajärgses heaoluriigis. Looming baseerub tegelaste sisevaatlusel. Tegelane tavaliselt üksik, välisest maailmast psühholoogilise ja või füüsilise barjääriga eraldatud inimene, kel on ka lähedaste inimestega vaid katkendlik kontakt. Kaaslased asuvad teiselpool nähtamatut silmapiiri, sageli füüsiliste kauguste taga. Kunagi lähedasimast inimsuhtest kaob aegamisi reaalsuse
Iga ptk kujutab ühe tegelase nägemust laevaelust ja tagasivaadet oma minevikku. Jutustamisinstants jääb muutumatuks. 1957 „Janu“ – realismist lähtuv psühholoogiline kirjutamisviis. Selles teoses keskendub Uibopuu inimesele kui üksikule. Ta triivib pagulaskirjanduse peavoolust kõrvale, toetudes lapsepõlve mälestustele. See romaan kõneleb valust, haigusest, elujõust ja tervenemisest ning inimelu paradoksaalsusest. „Keegi ei kuule meid“ – linna kujutamine on eriline, sest selle nime ei nimetata, aga see kaardistatakse täpselt, nii et võiks ära tunda Uibopuu kodulinna – Valga. 1961 „Markuse muutumised“ – inimpsüühika kõrvale tõusevad eetilised küsimused sõjajärgses heaoluriigis. Looming tugineb tegelaste sisevaatlustele. Tegelane on üldiselt üksik, välismaailmast psühholoogilise või füüsilise
annaabi.ee 
