mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse. Paradoksi lahendusest ilmneb, et a) eeldustes on varjatud viga, või b) arutluskäik on ekslik, või c) loodusseadustele esmapilgul vasturääkivat tõsiasja tuleb siiski aktsepteerida. Illustreeriva näite paradoksaalsest vasturääkivusest "laename" Bertrand Russellilt (1872-1970) habemeajajast, kes ajab habet ainult neil, kes ise endal habet ei aja. Küsimusel: kes ajab habet habemeajajal endal puudub vastus. Sest: kui ta ajab habet iseendal, siis ei saa seda teha habemeajaja (kuid tema ongi habemeajaja), ja vastupidi, kui tema habet ajab habemeajaja, siis ei saa ta seda iseendal teha. See, pisut naljakas vormis B. Russelli paradoks (1901), demonstreerib mõningate teooriate ahtasust.
Pärast kestvat unepuudust pikeneb esmajoones süvaune staadium. Võimalik, et see staadium on kõige tähtsam. Kui aga inimeselt võtta ära paradoksaalne uni, st iga kord selle saabumisel inimene üles äratada, ei tunne ta end väljamaganuna. Tähendab, ka paradoksaalne uni on vajalik. REM-staadiumi vältus on keskmiselt 15-20 minutit. Selle staadiumi ärajätmist pole sugugi kergem taluda kui täielikku unetust. Seejuures tekivad inimesel tõsised psüühilised häired. Paradoksaalsest unest ilmajäänud inimene püüab esimesel võimalusel puudujäägi tasa teha. Esimesel ööl täheldatakse katsealusel, nagu tavaliselt, neli kuni kuus unetsüklit. Teda tuleb äratada ainult nelja-kuuel korral. Teisel ööl saabub paradoksaalse une staadium sagedamini ning äratada tuleb kuni 10 korda, kolmandal ööl juba 10-20 korda, neljandal 23-30 korda. Kui nüüd katsealuse piinamine lõpetada, kasvab esmajoones paradoksaalse une kestus. (Loogna et al... 1998: Lk 20-23)
Teatud juhtudel otsustas Jung detailidesse takerdumise asemel teha järeldusi ,,terve mõistuse" pinnalt. Nii näiteks ka Jumala loomuse ning kristliku pärandi käsitluste puhul ülalpoolmainitud teoses. 17 ,,Eelpool olen ma püüdnud lahti seletada paratamatud tulemused, milleni, ma usun, jõutakse, kui vaadatakse traditsiooni kriitilise terve mõistusega. Käsitledes asju sel moel, seisab inimene vastakuti ideega paradoksaalsest Jumalast. Ja olles religioosne inimene, leiab ta end samast olukorrast kui Ilmutusraamatu autor, kes - nagu võime eeldada - oli veendunud kristlane." (JUNG 2002:119-120) Jung paneb imeks, kuidas Johannes, kes tema oletust mööda kirjutas nii Johannese kirjad kui Ilmutusraamatu, suudab omavahel lepitada idee Jumalast, kes Johannese kirjades väljenduvalt on armastus ise, kuid Ilmutusraamatus ilmutab end verise ning karmi kättemaksjana. Tänapäeva
annaabi.ee 
