või raamatukogu töötavad efektiivselt tänu ilmselt heale ,,raamatupidamis- ja kataloogimissüsteemile". Nii mälus kui ka raamatukogus peab salvestama ehk kataloogima ühel ajal mitmel põhimõttel. Sellega sarnasus siiski piirdub. Ilmselt on mälu puhul nii, et õigesse kohta võib viia palju teid, ehk teisisõnu, asjad võivad meenutada meile väga erinevatel põhjustel ja väga erinevate tunnuste abil. Kõige paradoksaalsem (ja laoruumis otsimiset erinevam) on juhtum, kus me suudame väga kiiresti jõuda otsusele, et me mingit asja ei tea, s.t et see pole kunagi meie mälus olnud. Info säilitamine ei toimu vigadeta. Meeldejätmise ja meenutamise vahel võib salvestatud info kas muutuda või häivida. Unustamine võib olla hetkeline, nagu see on sensoorse mälu korral, või aeglane, nagu see ilmneb pikaajalise mälu katsetes. Kvarntitatiivselt saab salvestamist mõõta ja kujutada unustamiskõverate abil
otsimise ja leidmisega suures raamatukogus. Kui see ebaõnnestub, ei suudetagi asja mälus taastada. Niisuguse võrdluse puhul on sarnane asjaolu, et mõlemad süsteemid, nii mälu kui ka laoruum või raamatukogu töötavad efektiivselt tänu heale ,,kataloogisüsteemile". Sellega sarnasused piirduvad. Ilmselt on mälu puhul tõsi see, et õigesse kohta võib viia palju teid, ehk teisisõnu, asjad võivad meenuda meile väga erinevatel põhjustel ja väga erinevate tunnuste abil. Kõige paradoksaalsem (ja laoruumist erinevam) on see, et suudame väga kiiresti jõuda otsusele, et me mingit asja ei tea, st et see pole kunagi meie mälus olnud. Meenutamise edukus ei näita alati seda, kui palju materjali on mälus säilunud. Meeldetuletamise edukus sõltub sellest, kuidas testi teha. Kaks tuntumat moodust on meenutamis- ehk reprodutseerimistest ja äratundmistest (järjestikune või vaba meenutamine). Tulving kasutas veel ajendatud meenutamist. Võib saada eelnevatest erinevaid tulemusi,
kui ka laoruum või raamatukogu töötavad efektiivselt tänu ilmselt heale ,,raamatupidamis- ja kataloogimissüsteemile". Nii mälus kui ka raamatukogus peab salvestama ehk kataloogima ühel ajal mitmel põhimõttel. Sellega sarnasus siiski piirdub. Ilmselt on mälu puhul nii, et õigesse kohta võib viia palju teid, ehk teisisõnu, asjad võivad meenuda meile väga erinevatel põhjustel ja väga erinevate tunnuste abil. Kõige paradoksaalsem (ja laoruumis otsimisest erinevam) on juhtum, kus me suudame väga kiiresti jõuda otsusele, et me mingit asja ei tea, s.t et see pole kunagi meie mälus olnud. Kui varasemas mälupsühholoogias tunti huvi eelkõige selle vastu, millised on tulemusrikkad mällu salvestamise võtted ja strateegiad, siis alates 1960. aastate keskpaigast on teadlaste huvi keskendunud meeldetuletamise seaduspärasustele. Kas meenutamise edukus näitab tegelikult seda, kui palju materjali on mälus säilinud
annaabi.ee 
