kõrguse ja umbes 0,5 m tüvediameetriga ja noorelt hallika, sileda ning rohkete vaigumahutitega tüvekoorega laikoonusja korrapärase võraga puuna. Tsoon III. 1698. Areaal: Palsamnulu kodumaaks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa, põhjas areaal üle 60 põhjalaiuse, idas Atlandi ookeani ja selle saarteni, läänes Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), moodustades segapuistuid Thuja occidentalis'e, Larix laricin'a, Picea mariana, Betula papyrifera jt. puuliikidega. Hübridiseerub Fraseri n. vt. värdnulg; Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noored helepruunid, beezide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega. Pungad: piklikümarad, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 1,5...3,0 cm pikad, 1,5...2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt
2%) mahl on nii värskelt kui ka hapendatult toniseeriv ning karastav janukustutaja. Looduslikult kasvab Eestis 4 kaseliiki. Arukask (B. pendula) ja sookask (B.pubescens) on puukujulised ning moodustavad metsapuistuid; vaevakask (B. nana) ja madal kask (B. humilis) on madalad põõsakujulised liigniiskete ning soostunud alade puittaimed. Eestisse toodud u. 12 võõrkaseliigist kasvavad meil pargipuudena hästi Põhja-Ameerikast pärit valge paberjalt kestendava koorega paberikask (B. papyrifera), omapärase hallikaspunakaspruuni ribadena kestendava tüvekoorega kollane kask (B.alleghaniensis) ning mustjashalli tüvekoorega suhkrukask (B. lenta). Kollase ja suhkrukase võrsekoor lõhnab hõõrudes. Ida-Aasiast pärit liikidest kohtab meil sagedamini omapärase tume-hallikaspruuni kestendava koorega dauuria kaske (B.davurica) ning väga tugeva puidu ning paberjalt kestendava kollakasvalge tüvegakivikaske (B. ermanii). 85. Perekond lepp
Käbid umbes 1 cm pikad, ovaalsed, 6...8 soomusega, soomuse tipul madal väljalõige. Seemned 0,2...0,3 cm pikad. H=15...20 (24) m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel tüvedel koor õhuke, sile, punakaspruun, vanematel tüvedel on koor aga pikuti lõhenenud. Latv püstine. Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa, kus kasvab jõgede kallastel ja soostuvatel aladel. Moodustab seal segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega. Varjutaluv. Äärmustemperatuure talub hästi. Kuivadel muldadel kasvab halvasti. Aeglase kasvuga. Talub hästi kärpimist ja hinnatud seetõttu hekitaimena. Vastupidav gaaside ja tahma suhtes. Harilikku elupuud kasutatakse sageli ka kalmistute haljastuses, samuti kasutatakse hariliku elupuu oksi leinakimpude valmistamiseks. Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad
.25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Tsoon II. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536). Areaal: Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega. Võrsed: vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega (okastega) Pungad: väikesed , lamedad, soomuste alla peidetud Okkad: soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5...4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Käbid: munajad, umbes 1 cm pikad, 8...10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad. Seeme ümbritsetud kileja tiivaga.
annaabi.ee 
