Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse.
Pähe seati tanu nii, et otsmikul võis natuke juukseid paistma jääda. Tanulint, s.o värviline siidpael kinnitati lehvi seatuna 13 kuklapalistuse keskkohta (paelõmbluse otsale), jättes lindiotsad 35-40 cm pikkuselt rippuma. 19. sajandi alguses tuli Järvamaal naiste peakattena moodi siidist katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid veel kõrvuti tanudega, sajandi teisel poolel muutus aga pottmüts valitsevaks. Pappalusel siidist pealisriide ja puuvillasest riidest voodriga pottmüts koosneb ääre- ja kuklatükist . Voodril ja papil lõigata äär ühes tükis, pealisriidel kahes osas, nii et eesõmblus jääb diagonaalsesse riidesse. Pealisriidele ja voodrile anda juurde piisavalt õmblusvaru. Mütsile ümarama kuju andmiseks kinnitada papi külge vatti (soovitav marli vahele traageldatult). Kuklaosale panna vatt üles (paksemalt) ja külgedele (õhemalt). Taha sissemurtavate voltide kohale vatti mitte panna
(5) Riietus Uuendusena levis 18. sajandi algupoolel Põhja-Eestis, seejärel üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Varasemate ühevärviliste asemele tulid alates sajandi keskpaigast rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal abud). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse
annaabi.ee 
