Asend, silmaliigutused ja hingamisrütm võivad rääkida üsna palju sellest, milliste kanalite kaudu laps mõtleb. Juba väga väiksena sirutab imik käe, andmaks märku oma valmisolekust suhelda. Laps omandab enne rääkima õppimist liigutused, millega teda mõistetakse. Jah, ei, tasa, head aega, üks, kaks, ma ei kuula, ma ei tee seda- kõike seda antakse lihtsalt ja efektiivselt edasi liigutuste ja zestide abil. Teist laadi zestikuleerimist mõtete edastamiseks kutsutakse pantomiimiks. See väljendab komplitseeritumat laadi mõtteid. Kui laps etendab mõnd tegelikult asetleidnud sündmust, siis võib tema keha liikumisviis anda väärtuslikku infot sellest, kuidas ta seda tegelikkuses koges. Kolmeaastane Richard ütles : ,,Rong läks ära," siis viipas pöördudes selja taha, õõtsutas end rütmiliselt ning jooksis ühe koha peal. Nii said ta vanemad teada, et Richard oli seljaga rongi liikumissuunas, et rong sõitis kiiresti ja, et selle müra või liikumine oli rütmiline
hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest. Teater ja näitekirjadus Draama areng takerdus keskajal paljudeks sajanditeks ja saavutas kõrgtaseme alles 14.-15. sajandil. Antiikne teater, mis Rooma keisririigi ajal mandus pantomiimiks, hävitati varakeskajal kiriku poolt. Keskaja teatri lähtepunktiks oli jumalateenistus. Kuna lihtrahvas ei mõistnud ladinakeelset jumalateenistust, siis hakati kasutama näitekunsti abi. Tekkis liturgiline draama piiblitekstide dialogiseeritud ettekanne illustreeriti primitiivsete dekoratsioonide, kostüümide ja rekvisiitidega. Ajapikku kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Tuntum ,,Aadama mäng" -lugu Aadama ja Eeva pattulangemisest.
tantsimine, ahnus, akrobaatika ning kõiksugu naljad. Kogu selle toore ning labase teatraalsuse tulemuseks nähti näitlejaid kui alamasse klassi kuuluvaid, samal ajal kui neid Kreekas austati. Rooma impeeriumi lõpuks hakkas tekkima teatud tüüpi miimide etteasteid, kus ainult üks miim mängis kõiki osasid terves etenduses üksi, kandes erinevaid maske, tantsis ning näitles samal ajal kui koor saatis teda teema jutustusega. Sellist tüüpi näitemängu hakkati kutsuma pantomiimiks, mis on ka säilinud tänapäevani. Hiljem saab populaarseks ka rikaste seas. Pantomiim Tipp aeg oli 1.saj eKr, mida peetakse ühtlasi ka Rooma kuldajaks. Näitlejad ei olnud mitte ainult Roomlased vaid oli ka palju võõramaalasi. Näitlejateks olid alamklassi esindajad, näiteks vabaks lastud orjad. Omaette staarid olid pantomiiminäitlejad keda tihti peale segaduse vältimiseks maalt pagendati, kuid kes rahva tungival nõudmisel olid sunnitud siiski tagasi kutsuma. Algkristlased
annaabi.ee 
