ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimesena ilmus raamat muistenditest, mis oli algselt saksa keeles. Ta kavatses välja anda terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis. Hurda töö oli nii suur ja nii tähtis kogu 20. sajandi Eestile, et tundub, justkui pannuks ta suuresti aluse just sellele sajandile Ta tahtis olla rahvusliku liikumise juht. Kuid just see osa tööst, mis on tehtud pärast Hurda olupoliitikast kõrvale tõrjumist, on vapustanud nii Eestit kui maailma, ta luulekogud on hiiglaslikud ja nii hästi organiseeritud, et nende väärtus saab vaid tõusta. Nad on Eesti antiikne monument, nii nagu looja seda ise kutsus. Terve oma elu pühendas Hurt eesti keele, eesti rahvuse säilitamisele ja oli üldse üdini eestimeelne.
kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda. Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus. Jakob Hurda pilt on ka Eesti 10-e kroonisel. 1 9. Kokkuvõte Hurda töö oli nii suur ja nii tähtis kogu 20. sajandi Eestile, et tundub, justkui pannuks ta suuresti aluse just sellele sajandile. Tema algatatud vanavara kogumine läks eestlaste seas moodi. Sellega tegelesid pastorid ja kooliõpetajad, tudengid ja töölised, talupojad ja kaupmehed. Ta oli visa, õpetas pidevalt oma kaastöölisi, nõnda, et kogumistöö tulemused olid enamasti heal tasemel. Ta tahtis olla rahvusliku liikumise juht. Kuid just see osa tööst, mis on tehtud pärast Hurda olupoliitikast kõrvale tõrjumist, on vapustanud nii Eestit kui maailma, ta
19. sajandil toimus füsioloogia sees diferentseerumine ning kujunesid sellised teadusharud, nagu biokeemia, farmakoloogia, biofüüsika, endokrinoloogia ja neuroteadused. 19. sajandil sündis ka taimefüsioloogia. Antiikajal võib füsioloogilist lähenemist ära tunda arutlustes kehasoojusest ja vereringest. Nt Aristotelese arvates asunuks südames hing, sealt lähtunuks kehasoojus ning seal tekiks elujõud. Veri tekkinuks südames, kusjuures südame pannuks tööle seal segunevad soe arteriaalne veri ning kopsust tulev ,,külm" veri. Galenose arvates tekkinuks veri maksas (peamises seedeorganis), sealt liikunuks ta südamesse, kus läbinuks nähtamatud poorid parema ja vasaku südame poole vahel, viimases segunenuks veri ,,pneumaga", milline sattunuks organismi hingamise teel. Sellisel moel ,,elustatud" veri liikunuks organismi arterite ja veenide kaudu. Antiikaja käsitlused toimisid kuni renessansini, mil neile hakati kriitiliselt
annaabi.ee 
