ainus seaduslik maksevahend eesti kroon. Isemajandav Eesti vajas rahareformiks oma keskpanka, nagu kinnitasid ka isemajandamise aluste seadus ja IME (Isemajandav Eesti) koondkontseptsioon. Enne 1987. aastat oli Eesti panganduse ainus keskus NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik pank. 15. detsembril 1989. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasrajamise kohta tegevuse algusega 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril võttis Ülem-nõukogu vastu ka pangaseaduse, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Pank pidi muutuma arvelduste keskuseks ja peakorraldajaks Eestis. 28. juunil 1990. aastal tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ülesandeks valitsusele koos Eesti Pangaga esitada 15. novembriks parlamendile rahareformi konkreetne kontseptsioon ja tegevuskava. Valitsuse kontseptsiooni peamine ideoloog ja koostaja oli majandusnõunik Bo Kragh. Rahareformi eesmärgid: 1
a. töötas Eestis Pank välja juba oma korra kommertspankade moodustamiseks. [4] Oma rahale ülemineku kontseptsiooni koostamist alustasid keskpanga töörühm eesotsas R. Otsasoniga ja valitsuse komisjon nõunik B. Kraghi juhtimisel. 1989. a. detsembris esitas R. Otsason valitsusele oma rahale ülemineku programmi ja defineeris Eesti oma raha: 1 kroon = 100 senti. [4] 15. detsembril 1989 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasasutamisest ning 28. detsembril 1989 Eesti NSV pangaseaduse, mis lisaks krediidiasutuste tegevuse põhialustele määratles ka Eesti Panga rolli. Eesti Panga presidendiksnimetati Rein Otsason. Kuulutati välja rahatähtede kujundamise avalik konkurss. [4] 4.8 1990-1992 Eesti Panga taasavamine. Ettevalmistused oma rahale üleminekuks ja rahareform 1. jaanuaril 1990 alustas Eesti Pank pärast 50-aastast vaheaega taas tegevust, ehkki veel mitte iseseisva riigi keskpangana. Tõsiasi, et omariikluse puudumisele vaatamata
2. EESTI RAHA 2.1. Eesti rahareform Isemajandav Eesti vajas rahareformiks oma keskpanka, nagu kinnitasid ka isemajandamise aluste seadus ja IME (Isemajandav Eesti) koondkontseptsioon. Enne 1987. aastat oli Eesti panganduse ainus keskus NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik pank. 15. detsembril 1989. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasrajamise kohta tegevuse algusega 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril võttis Ülem- nõukogu vastu ka pangaseaduse, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Pank pidi muutuma arvelduste keskuseks ja peakorraldajaks Eestis. 28. juunil 1990. aastal tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ülesandeks valitsusele koos Eesti Pangaga esitada 15. novembriks parlamendile rahareformi konkreetne kontseptsioon ja tegevuskava. Valitsuse kontseptsiooni peamine ideoloog ja koostaja oli majandusnõunik Bo Kragh. Rahareformi eesmärgid: 1
Eesti Pangal on seadusega keelatud anda laenu riigile ja kohalikule omavalitsusele. Eesti Panga tähtsamad ametnikud määratakse ametisse kindla korra järgi, õigusaktide alusel, ja neid ennetähtaegselt vabastada ei saa. Valitsuse muutusest ei sõltu panga juhtkonna saatus. Kõige tähtsam isik on Eesti Panga nõukogu esimees. Määratakse RK 51 poolthäälega. Panganõukogu teeb presidendile ettepaneku määrata pangapresidendi isiku. Nõuab riigikogu koosseisulist häälteenamust nõuab pangaseaduse muutmine. KESKPANGA VÕIMALUSED RAHARINGLUSE MÕJUTAMISEKS 1. raha interventsioon saavad kasutada ainult suurriikide keskpangad. Eesti ei saa, sest meil pole nii palju vahendeid. Seisneb selles, et keskpank paiskab raha turule kindlat valuutat eesmärgil muuta rahaturul valuutakursse endale soovitud suunas. Jaapani Keskpank paiskab turule dollareid ja ostab nende eest kokku rahvusvaluutat jeeni. EESTI RAHAPOLIITIKA PÕHIMÕTTED Töötati välja aastal 1992
annaabi.ee 
