1. Mandri-Euroopa ja tavaõiguse segasüsteem 2. Common law ja tavaõiguse segasüsteem, nt Uganda Sambia 3. Mandri-Euroopa, Islami ja tavaõiguse segasüsteem 4. Common law, mandri-euroopa ja tavaõiguse segasüsteem 5.CL islami ja tavaõiguse segasüsteem 6. Mandri-euroopa ja CL segasüsteem, nt Namiibia, LAV Aafriklastele võõra õiguse invasioon. Õigus on kokkulepe ühiskonnas, ühiskond peab selles olema osaline. 60ndatel hakkasid toimuma muutused. Tekkis ülekontinendiline panafrikanismi idee. Lõhkudes koloniaalõiguskorda on kõige olulisem trend olnud pöördumine tavaõiguse poole. Juurahariduse mõttes on aafrikas veel palju teha. Mandri-Euroopalik Lätted päris antiikmaailmast. Vanast Roomast. Mandri-euroopalik õiguskord, see on õiguskultuur, mis põhineb normiloomingul. Formaalselt käitumisreeglid, mille autoriks on riik läbi õigust loovate organite. Kõige olulisem on käituda õiguspäraselt. Õigusprotsesside sünd on seotud keskajaga
ka ilmselt hea reklaam, kindlus-ja kvaliteeditunde sisendamine tarbijasse. 21.Üleilmne koostöö 19. sajandil. Töölisparteide ja ametiühingute teke alates 19.saj II pool – Marxi I internatsionaal ja II internatsionaal, mis püüdis tööliste liikumist kordineerida. Koondusid ka naisõiguste eest seisjad – sufražettide liikumine 19.saj keskpaigus, USAs valimisõigus Colorados 1869, Soomes 1906 nt. Üldiselt tegeleti solidaarsusliikumistega, panafrikanismi teke, rassiliste stereotüüpide murdumine jne. Koos rahvusvaheliste lepingutega suurenes ka järk-järgult globaalne õigusruum, ette võeti ühiseid konverentse, kus arvestati paljude osalejate huvidega (Berliini konv). Koostöö laienemine humanitaarküsimustes, ühine tegelemine epideemiatega (koolera), konverentsid jne, Punase Risti liikumine. Koostöö algus sidevaldkonnas, ülemaailmsed institutsioonid, jagatud telegraaf ja
monograafia sealsetest kultuuride ajaloost. Palju oli koloniaalametnikke, kes uurisid Aafrika ajalugu või keeli nt R. S. Ratttay, kes uuris ashantide ühiskonda. Saksamaal oli Aafrika keelte uurimine juba 19. saj arenenud, aga 20. saj oli afrikanistika arenenud ka Ida-Euroopas, eriti Tšehhis. 1950.-60. aastatel kerkis esile mitmeid aafrika päritolu kontinendi ajaloo uurijaid. Islamiga on tegelenud nt Ali Mazrui ja panafrikanismi liikumise juht W.E.B. Du Bois ning ajakirjanik J. Ki-Zerbo, kes pani aluse General History of Africa. Vol I-VIII. ilmumisele. Nimetus “Aafrika” pärineb arvatavasti roomlastelt ja tuleneb berberi hõimu aafrite järgi. Kreeklased kutsusid seda osa mandrist, mida nad tundsid Liibüaks (kr. Libye). See võib aga tuleneda ka foiniikia sõnast pharikia, mis tähendab viljade maad või ladinakeelsest sõnast aprica – päikeseline või kreekakeelsest aprike’st, mis tähendab külmavaba
annaabi.ee 
