Vaimulik oli ennekõike inimene, kes oli pühendanud ennast jumalale. Vaimulike alla kuulusid nii paavstid, preestrid kui ka kirikuõpetajad, et vaimulikuks saada pidi tahtja saama pühitsuse või õnnistuse teiselt kõrgemalt vaimulikult . Vaimuliku kirjandus oli ennekõike usuline kirjandus, mis oli mõeldud kasutamiseks religiooses praktikas, misjonitöös kui ka jumalateenistustel. Vaimuliku kirjanduse alla kuulusid erinevad laulud, pühakirjad, ülistused, palvetekstid, religioossed legendid ja pühakute elulood. Eriti tähtis koht oli pühakute elulugudel ning religioossetel legendidel, kui keskaja lõpul, rahvuskeelte arenedes, sugenes ladina keelse kõrvale ka rahvakeelne vaimulik kirjandus. Populaarsemad legendid ja elulood olid näiteks ,,Vagajutt püha Alexiuse elust", ,,Püha Jüri lugu", ,,Püha Patricku puhastustuli" ja ,,Jumalaema zonglöör". Paljusid legende rikastati puhtilmalike väljamõeldistega.
Sõnal ja muusikal ei ole koraalis mitte alati omavahel ideaalset sisemist kokkukuuluvust. Ja vaatamata sellele vastuolule tekib siiski toimiv ja inimese psüühikat mõjutav muusikaline protsess isiklikust hardusest kuni ühistundes hümnilikult väljendunud ülistuseni.4 Gregoriuse laul Gregooriuse laulule toetuv katoliku kiriku liturgia on keskendunud sõnale. Gregooriuse laulule on iseloomulik proosatekst, mille allikas on Piibel (nt Taaveti laulud, Magnificat) ja muud kanoonilised palvetekstid. Gregooriuse laulu seotus liturgia kindla osaga ei võimaldanud ka üht ja sama meloodiat kasutada multifunktsionaalselt. Küll aga võimaldas kanooniline tekst luua lõputult uut, Sõnast inspireeritud muusikat. Olles orgaaniliselt seotud ladinakeelse tekstiga, mis määrab muusika kulgu, on tõlkimine vastunäidustatud. Sõnast lähtuvalt pidi muusika suunama inimmõtte jumaliku tarkuse ja tõe juurde. Gregooriuse laul nõuab seega mitte ainult
· Poliitiline kirjandus on inimeste poliitilisi vaateid või seisukohti mõjutada püüdev kirjandus: parteide ja muude huvigruppide lendlehed, valimisloosungid ja -platvormid, propaganda jmt · Vaimulik kirjandus (usuline kirjandus) ja liturgiline kirjandus (liturgilised tekstid) on kasutamiseks religioosses praktikas, misjonitöös, liturgias (jumalateenistustel) jm. Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad näiteks pühakute elulood, "vagajutud", "äratuskirjandus", palvetekstid, ülistused, laulud, pühakirjad jm. · Epitaafid on raidkirjad hauakividel või ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm. säilitamaks inimese mälestust või sündmuse tähtsust. Mõnikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka graffiti, "peldikuseina kirjandus" jmt. · Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste säilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud üleskirjutised noodikirjas. Ajaliselt ja ruumiliselt
mis tänapäevaks on elava keelena peaaegu välja surnud, tegelikult lähedasem tänapäeva hollandi keelele). Saksa Ordu Preisimaa haru sisemine asjaajamise keel oli ülem-saksa keel, sealt Liivimaale saadetid dokumendid on kesk- ülemsaksa keel. Vanavenekeelne dokumentatsioon selle eri variantides, olgu tegu Novgorodi poolse keelega jne. Eesti keelseid dokumente keskajast ei ole, mõni üksik asi välja arvata (vande ja palvetekstid). Need dokumendid ise on võimalik jagada mitmel erineval viisil, tegu on kirjavahetusega, ürikutega, esmajoones läänikirjadega, lepingutega, kantselei raamatutega, arveraamatutega, nede hulk ajas kasvab, 13. sajandist on neid väga vähe. 1208 esimene Liivimaal kohapeal kirjutatud. 15. saj II poolest on seda massiliselt, al 16. saj algusest kasvab see massiliselt. Selle dokumentaalmaterjali kõrval on teiseks suureks ja oluliseks ajalooallikate rühmaks kroonikad. Liivimaa
annaabi.ee 
