Ta teab, et ta oleks varem saanud oma hinge päästa, kuid praegu ei ole enam midagi teha, ta ei muuda enda kombeid, sest Lord Henry on olnud ainuke, kes on Dorian Gray juures kõik need aastad püsinud. Basil tunneb Doriani üle mure ning läheb aru pärima, kas see on tõsi, mis jutte inimesed räägivad. Mingisugustes meeltesegadustes näitab Dorian kunstnikule portreed, mis oli muutunud täiesti kohutavaks ja õudsaks. Basil usub, et meest on veel võimalik päästa ning palub, et nad koos palvetaksid ja ta püüaks paremaks saada. Raevu hoos lööb Dorian eneselegi mõistmata järsku noa Basilile selga ning kuritegu endast eemal hoides, ei suuda ta uskuda, kuhu ta on langenud. Kui Dorian saab teada, et ka Sibyli vend on otsinud aastaid oma õe surma süüdlast ning plaanis teda ennast mõrvata, proovib ta ennast muuta. Dorian vihastab, kuna pilt ei muutu paremuse poole vaid üha rohkem tuleb juurde õelat, salakavalat ja petturliku muiet. Ta otsustab pildi hävitada
Aasal 303 välja antud ediktis nõudis ta kirikute hävitamist ja pühade raamatute ning esemete loovutamist. Järgmisel aastan nõuti kõigilt vaimulikelt ja teistelt kristlastelt surmanuhtluse, piinamise ja pagendamise ähvardusel ohverdamist paganlikele jumalustele. Repressioonide alla kannatas kõige enam riigi idaosa. Kuna aga kirikut ei suudetud hävitada, tuli tagakiusamine lõpeteda aastal 311. Seda tehti määrusega, millega kristlastel lubati oma usku tunnistda, kui nad ainult palvetaksid impeeriumi hea käekäigu eest. Sellega andis Rooma riik esmakordselt kristlastele samad õigused kui ülejäänud kodanikel. Constantinus Suur asus kristlasi soosima. Constantinus veendus, et kristlaste jumal on ,,õige jumal", samuti mõistis ta, et riigil ei tasunud raisata oma jõudu kiriku vastu, oli mõistlikum võtta ta liitlaseks. Aastal 313 lubati kristlastel ametlikult tegutseda Milano edikt. Aastal 392 keelati paganlik ohverdamine ja jumalateenistus
Aasal 303 välja antud ediktis nõudis ta kirikute hävitamist ja pühade raamatute ning esemete loovutamist. Järgmisel aastan nõuti kõigilt vaimulikelt ja teistelt kristlastelt surmanuhtluse, piinamise ja pagendamise ähvardusel ohverdamist paganlikele jumalustele. Repressioonide alla kannatas kõige enam riigi idaosa. Kuna aga kirikut ei suudetud hävitada, tuli tagakiusamine lõpeteda aastal 311. Seda tehti määrusega, millega kristlastel lubati oma usku tunnistda, kui nad ainult palvetaksid impeeriumi hea käekäigu eest. Sellega andis Rooma riik esmakordselt kristlastele samad õigused kui ülejäänud kodanikel. Constantinus Suur asus kristlasi soosima. Constantinus veendus, et kristlaste jumal on ,,õige jumal", samuti mõistis ta, et riigil ei tasunud raisata oma jõudu kiriku vastu, oli mõistlikum võtta ta liitlaseks. Aastal 313 lubati kristlastel ametlikult tegutseda- Milano edikt. Aastal 392 keelati paganlik ohverdamine ja jumalateenistus
heitnud, pistsid nad töinama, nii et vähemalt Orleansini pidi kuulda olema. Siis panid nad käed teineteise kaela ümber ja lasksid lõuad üle teineteise õla rippuda. Umbes kolm või ehk neli minutit voolas neist nii palju vett, et ma polnud sitkest asja veel näinud. Ja mis te arvate, teised kõik nutsid ka; põrand oli päris märg. Siis läks teine neist teisele poole puusärki, nad põlvitasid maha, toetasid otsaesised vastu puusärki ja tegid nagu palvetaksid nad omaette. Noh, kui asi selleni jõudis, siis mõjus see rahvasse nagu ei tea mis; kõik langesid põlvili ja nuuksu- 373 sid valjusti -- vaesed tütarlapsed ka. Ja peaaegu iga naine läks tütarlaste juurde, suudles neid sõna lausumata pühalikult otsaesisele, pani käe nende pähe ja vaatas üles taeva poole. Pisarad voolasid neil mööda nägusid, nad õhkasid, eemaldusid nuttes ja nuuksudes, et järgmisele naisele ruumi teha. Ma pole iialgi midagi nii vastikut näinud.
annaabi.ee 
