Kui Schütz oli Saksamaale naasnud, meelitas kuurvürst Johann Georg helilooja maakrahv Moritzi juurest ära ning Schütz jäi Dresdeni õukonda kappellmeistriks ja kooripoiste väljakoolitajaks ligi pooleks sajandiks. Ta käis veel kord Itaalias, tutvus seal Claudio Monteverdi ja tema muusikaga ning tõi uued Itaalias valitsevad muusikatuuled ka Saksamaale. Mitu aastat tegutses ta Taani õukonnas, kuhu tal õnnestus aeg-ajalt varjuda ka 30-aastase sõja ajal, mil Dresdeni õukonnamuusikutele palkagi ei makstud. Ta oli matnud nii oma kaks tütart kui ka abikaasa, kui ta 87 aasta vanuses oma kodukandis Dresdeni lähistel suri. Schütz on tunnistatud 17. sajandi Saksamaa suurimaks heliloojaks, samuti sai temast esimene rahvusvaheliselt tuntud saksa helilooja. Ta pani aluse intellektuaalsele ja käsitöö oskust hindavale Saksa muusikatraditsioonile, mis jäi valitsema veel 250 aastaks. "Jeesus Kristuse sünniloo" (Historia der Geburt Jesu Christi) käsikiri leiti alles 1908. aastal
väärtushinnangud. Väärtushinnangud on igal perel erinevad, oleneb mida keegi oluliseks peab. Väärtushinnanguteks võib lugeda headust, armastust, ausust, lugupidamist teistest inimestest, austust, julgust. Tänapäeval tundub, et need väärtused jäävad tahaplaanile ja esile kerkib uus väärtus, mida inimestele peale surutakse ja asetatakse väga kõrgele kohale, on hoopis raha ja rahaga seonduv, mitte ainult rikaste puhul, vaid ka vaeste puhul. Vaestel, kes ei saa keskmist palkagi, on pidev probleem toimetulekuga. Neil on stress ja mure, kuidas ära elada. Igasugused väärtushinnangud jäävad tahaplaanile ega pääse enam pereelus esile sellepärast, et tegeldakse enese hingeshoidmisega ja lapsed jäävad järjest tahapoole. Lapsed hakkavad ikkagi eelkõige hindama raha ja tekib olukord, kus muu- headus, ausus- ei ole nii päevakorral (Tamm 2001). 24 Kokkuvõte
kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber." Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: ,,Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse." Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema -- alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule: ,,Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab -- ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta." Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: ,,Warten sie, warten sie!" Siis aga astus ta Indreku ette ja küsis: ,,Kus teie olite?" ,,Käisime raamatuid ostmas," vastas Tigapuu Indreku selja tagant.
annaabi.ee 
