võimatusest.Ideoloogiakriitika: kapitalism viib totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse popkultuuri ja meedia abil. Siit ka ideoloogiakriitika vajalikkus -- paljastada meie ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Foucault: "Mulle näib, et tegelikuks poliitiliseks ülesandeks meie ühiskonnas on kritiseerida institutsioonide toimimist, mis näivad esmapilgul neutraalsed ja sõltumatud; kritiseerida neid sellisel viisil, et paljastuks see poliitiline vägivald, mis nende kaudu ennast alati hämaralt teostanud on, nii et me saaksime nende vastu võidelda." Rawlsi eeldused: inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Poliitikas osaledes vajavad sel juhul esmalt kokkulepet, milliste põhimõtete alusel praktikaid muuta. Kuna kõik on kasuahned ja enam-vähem võrdsed, on praktika eesmärgiks võrdsus (erinevused lubatavad vaid siis, kui noid ka need tunnistavad, kes selle kaudu hüvet ei saa). Õiglane on
Vrd. kasvõi praeguse retoorikaga: Ameerika kui "demokraatia kants", hea demokraatia ja halvad teised vormid jne. Ideoloogiakriitikute arvates viib mistahes filosoofilise teooria universaliseerimine poliitilises praktikas paratamatult rõhumiseni. Foucault': "Mulle näib, et tegelikuks poliitiliseks ülesandeks meie ühiskonnas on kritiseerida institutsioonide toimimist, mis näivad esmapilgul neutraalsed ja sõltumatud; kritiseerida neid sellisel viisil, et paljastuks see poliitiline vägivald, mis nende kaudu ennast alati hämaralt teostanud on, nii et me saaksime nende vastu võidelda." Foucault uurib normi ning hälbijate repressioone (seksuaalsus, hullumajad jne). Võimu käsitlemine suverääni kaudu on piiratud. Rawlsi eeldused: inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Poliitikas osaledes vajavad sel juhul esmalt kokkulepet, milliste põhimõtete alusel praktikaid muuta. Kuna kõik
lähenemine on õige asi (kasutati loenguid: filmimaailm on oopium rahvale jne). Samas manipuleeriti tegelikkusega ise. Rouch samamoodi ei vaadelnud, vaid sai aru, et kaamera niivõinaa mõjutab inimesi, provotseerib inimesi paremini ennast avaldama ja tõelisemalt näitama, kaamera annab filmitavale publiku ja publiku olemasolu provotseerib käitumist. Paljastatakse see, mida muidu ei paljastuks. Sarnane antropoloogilise tööprotsessiga (ei piisa ainult vaatlusest, vaid peab ka ise osalema, provotseerima ja mõjutama neid). Rouch rõhutas, et see on kino tõde, tõde, mis on alati konstrueeriti, see ei tähenda, et see ei oleks tõepärane, vaid on isegi rohkem tõepärasem. Rouchi üks tuntumaid dokfilme on „Ühe suve kroonika“ 1961, tegi koos sotsioloogi Moriniga ja Braultiga (tõi Kanadast sünkroonheli kaamera)
annaabi.ee 
