7 ebakindlus valitses selles küsimuses. Kas indiaanlased olid orjad või vabad või kas nad üldse inimesedki olid? Kuidas nendega käituda? Kuningas võis küll muret tunda puhta südametunnistuse pärast, aga tema alamad Lääne-Indias mitte. Isabella keelas 1503. aastal indiaanlaste kinnivõtmise, müümise ja paljaksriisumise, sest nad on vabad inimesed ning nad tuleb pöörata ristiusku. Indiaanlasi tuli hoopiski sundida hispaanlaste ettevõtetes töötama ning neile kindlaksmääratd päevapalka maksta. Seega tuli kohelda neid kui vabu inimesi. Dominiiklased heitsid saare hispaanlastele ette nende patte ja kutsusid sellega esile vastuhaku. Dominiiklased vastandusid üksinda kogu maailmale. Bartolomé de Las Casase nimega seotud
Ordu esimesed sõjakäigud olid edukad, latgalid ja liivlased alistusid kiiresti sakslaste ülemvõimule ja võtsid ristiusu omaks. Pärast nende rahvaste alistamist pöördus Saksa agressioon Eesti poole, seda peamiselt kaupmeeste survel - just Eestist käisid läbi tähtsad kaubateed. Algas Muistne vabadussõda. Võitlus Eesti alistamiseks algas 1208. aastal latgalite ja sakslaste ühise rüüsteretkega Ugandisse - ajendiks oli vana tüli Pihkvasse reisivate saksa kaupmeeste paljaksriisumise pärast. Eestlased vastasid sellele tasuretkega Latgalliasse, tappes, põletades ja röövides samamoodi, nagu vaenlasedki. Sellele vastati jälle omakorda, jne. Väiksemad rüüsteetked hakkasid toimuma ka mujale Eesti aladele, kuid otsest ülekaalu sakslastel ei olnud. Esimene suurem välilahing 1210. aastal Ümera jõel lõppes eestlaste võiduga. Sõda aga muudkui laienes ja muutus eestlaste jaoks harjumatult pikaks; vaenlasi voolas aina juurde ning eestlastel polnud abi kuskilt loota. 1211
rahvusvahelise tuntuse tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu Leonid Anninski, Sergei Kara-Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja Aleksandr Utkin. Endine teisitimõtleja ei hoia kokku värve, kritiseerimaks postsovetliku maa “paljaksriisumise süsteemi” (система ограбления) ja antikommunismi Venemaal. Ta ei halvusta enam kommunismi, vaid vastupidi, peab selle kadumist tragöödiaks, sotsiaalseks katastroofiks, vene rahva suurimaks kaotuseks kogu tema pika ajaloo vältel.36 See, mis aastail 1991–1993 Venemaal toimus, polnud demokraatlik revo- lutsioon, vaid “nõukogude kontrrevolutsioon”, antikommunistlik riigipööre lääne ja globalistide huvides
annaabi.ee 
