meditsiinitöötajad läinud parematele jahimaadele, ehk siis välismaale, kus nende raske töö on kõvasti paremini hinnatud. Teiseks austusväärseks ametiks on otseloomulikult õpetajad. Üsna pikka aega ei tehtud nende palgavähesusest teist numbrit, kuni 2012 aasta märtsis tõstatasid õpetajad ise selle teema korraldades suurejoonelise ja ülevabariigilise streigi. Mõneti on olukord sellest ajast saadik paranenud, kuid arvestatavaid muutusi palganumbris pole senini toimunud. Üleüldse on ametite hindamine Eestis mõneti erinev teistest Euroopa riikidest. Näiteks ei tunnustata Eestis nn. „musta töö tegijat“, arvatakse, et inimene, kes töötab nö. lihtsamal tööpostil on seetõttu ka kindlasti teistest halvem, vähem haritud ja ise süüdi, et pole viitsinud õppida jne. Seevastu näiteks aga Skandinaaviamaades suhtutakse lihttöötegijasse mõistvamalt, samuti kannatab kättesaadava palganumbriga (küll mitte priisates, kuid siiski)
rahva heaolu eest väljas. Meedias kajastunud faktid lubavad arvata, et valitud inimesed ei tegele oma kohustustega rahva ees, kas seda siis mitte ilmumisega Riigikogu istungitele või mõnel muul põhjusel. Lugedes ajakirjanduses kajastuvates artiklitest, Riigikogu liikmete töölt puudumistest, tekitab see kahtlusi nende eetilises käitumises, seoses nende töökohustuste täitmisega. Riigikogu liikmete puudumine töölt ei kajastu nende palganumbris, kuid palgatöötajatel arvestatakse maha iga nende puudutud tund, mis mõjutab nende majanduslikku olukorda ja elukvaliteeti. Tavainimene peab oma töökohas andma endast parima, kuid kas seda teevad ka Riigikogulased? 2 Viimaste artiklite valguses seoses annetuste skandaalidega Reformierakonnas, tekib eriti küsimus eetikakoodeksi vajadusest. Igasugune salgamine, petmine ning seaduste piiridega mängimine tekitab küsimusi ja mõtteid, et miks on teatud inimesed eelisseisuses
Mu daamid ja härrad. Oleme alles toibumas kogu maailma aastaid vaevanud majanduskriisist. Meid mõni aasta tagasi laastanud tööpuudus on taandunud Euroopa keskmisest allapoole. Juba kurdavad ettevõtjad, et palgad tõusevad liiga kiiresti, andes hoogu inflatsioonile. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest Eesti majandus kasvab. Ent kuidas ja miks üldse peaksid need makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kellele teeb muret igapäevane toimetulek? Neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade kasvu? Ma ei tea kiiret lahendust. Ka kriisi põhjast tõusmisele kulus meil mitu aastat. Majanduskasv loob eeldused selleks, et heaolu kasvab kogu riigis, ehkki mitte kohe, ja mitte kõigil korraga. Eesti majanduskasv ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa. Ehk võiks me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt
annaabi.ee 
