Seega, olen kindlal arvamusel, et hetkel kehtiv ajateenistuse kohustuse seadus on sobilik ning seda ei ole vaja muuta. Vljapete koha pealt on palgaarmee kaitsevime madalam ja kaitseveteenistuskohustusel krgem just vikeriikide suhtes, sest palgaarmeed on kulukam lal pidada kui kaitseveteenistuskohustust. Samuti on olemasolev riigikaitse ssteem muutunud traditsiooniliseks, on juurdunud. Peale selle vheneks vikeriigi kaitsevime, sest kaoks reservve vim. Samas on palgaarmeel inimeste suhtes krgem motivatsioon, sest minnakse vaba tahte alusel teenistusse. Kindlasti on ka parem kvalifikatsioon ning paremad vimalused endale elatise teenimiseks. Niteks teoreetiliselt on palgaarmeel parem vljape, sest kogemus on pikaajalisem ja ajaline ressurss vljappeks pikem. Samas ldise kaitseveteenistuskohustuse puhul on kaadrikaitsevelased pidevalt teenistuses (petavad vlja ajateenistuses olevaid sdureid), lisaks Scoutspataljon, kes
Arutlus Kas Eesti peaks loobuma üldisest sõjaväeteenistuskohustusest ja minema üle palgaarmeele? Paljude teiste riikide eeskujul on ka Eestis tõstatatud küsimus, kas traditsiooniline ajateenistuse süsteem on ennast ammendanud ning tuleks kasutusele võtta hoopiski palgaarmee. Kuigi ka palgaarmeel on omad eelised, arvan siiski, et ka edaspidi peaks kehtima kohustuslik ajateenistus. Esimene ning ilmselt ka tähtsaim aspekt nende kahe süsteemi võrdlusel on üksuste suurus. Kuna palgaarmee toimib vabatahtlikkuse alusel, ei saaks eriti sellises väikeses riigis nagu Eesti kokku arvestatava suurusega armeeüksusi. Praegu toimiva süsteemi alusel kuuluvad aga pidevalt reservväkke vastava väljaõppe saanud kuni 60-aastased mehed, keda vajaduse korral
kaitsevägi. Sellise maailmapildi kestmisel oleks tõesti mugav mõelda, et noormehed ei pea oma noorusest ühte aastat kaotama kaitseväeteenistusele, vaid võiksid selle asemel raha teenida või jätkata õpinguid. Lisaks palgaarmeelased on rohkem motiveerituma, kuna see on nende elukutse. Ajateenijad teevad seda aga oma teiste tööde kõrvalt ja ei pruugi olla nii motiveeritud ja kindlad endas, kui seda on palgaarmeelased, oma väiksemate oskuste tõttu. Siiski palgaarmeel on ka omad miinused. Palgaarmeelased võivad olla kõrgelt treenitud professionaalid, kuid nad teevad seda kui ülesandena, mitte tahtena kaitsa Eesti iseseisvust. Teiseks, palgaarmee on kallis, kui Eesti peakski üle minema palgaarmeele, siis sõdurite arv oleks kümnetes kordades väiksem, kui seda oleks kaitseväega. Kolmandaks mureks on palgaarmee ebastabiilsus, kui palgaarmee peaks majanduslikel põhjustel Eestist lahkuma, siis poleks meil enam mingisugust kaitset välisvaenlaste eest.
sõjaväes saanud mehed. Ning kui sa oled enda aja ära teeninud, siis oskad sa kindlalt öelda, kas tahad sellega edasi tegeleda, või lähed tagasi argiellu. Ideaalne variant oleks mõlemad, kui noori kutsutakse aega teenima, siis antakse neile peale 3-4 kuud võimalus minna üle Palgaarmeesse. Ning kes ei taha, see jätkab ajateenistuses oma viimaseid kuid, ning peale seda on vaba. Eesti kuulub ka NATO-sse, mis kohustab meid saatma oma vägesid ka mujale maailma. Seal oleks pluss palgaarmeel, kuna kasulikum on luua üks, aga tugev pataljon. Aga kas sellest piisaks Eesti enda kaitsmiseks? Ühe pataljoniga ei suuda me midagi teha, kui meile tulevad vastu suured riigid. Ning jääda Natole lootma pole ka kõige kindlam. Võime vabalt väita ,et puhtalt Palgaarmeega ei suudaks me Venemaad peatada, küll aga suudaksime anda ühe tugeva lahingu, millest kahjuks ei piisa, kui me tahame võitta. Ajateenistus on kasulikum meile, kui rahvale, aga palgaarmee aitab meid rohkem.
II saj lõpus ja I saj alguses eKr võttis ta ette sõjaväereformi, et päästa Rooma riigi armee. Kuna talupojad laostusid, siis ei saanud armeed enam talupoegadest komplekteerida. Tuli midagi uut välja mõelda. Marius lõpetas korra, mille järgi armee moodustati talupoegadest. Selle asemel loodi PALGAARMEE. Loodeti, et vaesemad plebeid tulevad vabatahtlikult armeesse, et elatist teenida. Vastutasuks anti neile sõjaväevarustus, maksti teenistuse eest tasu. Palgaarmeel oli aga üks NEGATIIVNE MOMENT: palgasõdur ei ole ustav riigile, vaid oma otsesele väejuhile. Nii tekkiski Rooma vabariigis rohkesti väejuhte, kes kõik püüdsid oma võimu laiendada. Siit ka põhjus, miks I sajandi esimest poolt (umbes aastad 100-40 eKr) nimetatakse Rooma ajaloos KODUSÕDADE AJAKS. Need olid sõjad erinevate väepealike vahel, kes kõik püüdsid oma võimu laiendada. Näited kodusõdadest: Kodusõda Mariuse ja Sulla vahel I sajandi alguses eKr
annaabi.ee 
