aegkonna lõpus ja arenesid Kainosoikumi vältel edasi. Paljud bentilised foraminifeerid, merisiilikud, sammalloomad, krabid, teod, karbid ja luukalad säilusid piisavalt mitmekesiselt, et hõivata endale silmapaistvat ökoloogilist positsiooni 13 Paleogeeni meredes. Oma teise õitsengu saavutasid riffe ehitavad korallid, kes olid loovutanud oma domineeriva rolli Kriidi ajastu keskel rudistidele. Paleotseenis oli korallriffe veel vähe, mis viitab sellele, et nad ei taastunud kiiresti. Eotseeni soojas kliimas levisid korallid taas laiaulatuslikult. Suur osa lubi nannoplanktonist kadus Kriidi ajastu lõpus, mitmekesistus aga uuesti Paleogeenis. Ränivetikad (diatomeed) ja dinoflagelaadid levisid ookeanides kogu Kainosoikumi jooksul, just nagu ka Kriidi ajastulgi. Mitmed eluvormid Paleogeeni meres sarnanesid eellastele Hilis-Kriidist, kuid oli ka täiesti uusi vorme
Kainosoikumi alguses valitsesid kabjalised, aga Oligotseenist alates suurenes hulgaliselt erinevate sõraliste hulk. Kui Eotseenis-Oligotseenis oli kabjaliste mitmekesisus suhteliselt suur, siis tänapäeval on järel hobused, taapirid ja ninasarvikud. See-eest sõraliste suund alles sai hoo sisse Oligitseenis. Märgatava eelise on sõralistele andnud efektiivne seedesüsteem ja mäletsemisvõime (eeskätt veistel, hirvedel ja kaamelitel). Kainosoikumi päris alguses Paleotseenis uusi imetajate rühmi pole palju. Seevastu aga Eotseeni alguses, on teada fossiile enamikest tänapäeval eksisteerivatest imetajaseltsidest. Eotseeni lõpul, surid mõned imetajarühmad välja. Ülejäänud imetajarühmad on aga viimastel aasta miljonitel jätkanud divergeerumist. Tänapäevased imetajaliigid on suhteliselt noored enamasti mõnisada tuhat aastat kuni mõni miljon aastat vanad. 1. Millal jõudsid esimesed taimed maismaale? Millised nad olid?
geenitriiv, 3. geenisiire, 4. looduslik valik. Geenitriivi soodustas inimese eellaste karjaline eluviis ning geenisiirdeid nende ulatuslik rändamine uutele aladele. Alates 1960.-ndatest on liikidevahelisi geneetilisi erinevusi uuritud immunoloogiliste, biokeemiliste ja molekulaargeneetiliste meetoditega. Esimene põhjalikum uurimine inimese ja simpansi sarnasuse üle tehti 1975. a. Valkude primaarstruktuuri keskmine erinevus on 1% ja DNA unikaalsete järjestuste erinevus u 2%. Paleotseenis toimus imetajate lahknemine, kes evolutsioneerusid väga kiiresti. Ilmusid esimesed väikest kasvu ahvi eellased (luujäänuseid leitud ka Euroopast). Välja nägid nad nagu sabaga poolahvid. Neid peetakse juba primaatideks. U 4030 miljonit aastat tagasi arenesid nad kiiresti. Tegelikult erinesid need väikesed loomad ka ahvidest, kuid nad ronisid puude otsas haarates esi ja tagajäsemetega, mis meenutasid inimeste käsi ja jalgu.
annaabi.ee 
