külla ja keegi ei tahtnud temaga abielluda. Aga teda kõik see enam ei morjendanud, sest ta leidis juba oma elutee ja miski ei saanud talle enam takistuseks. Krimmi sõda Aastal 1854 läheb Florence 38 abilisega koos sõjaväehaiglasse Konstantinoopoli all. Tänu tema uutele meetoditele vähenes suremus haigete hulgas kuue kuuga 42 protsendilt 2,2 protsendile. Sõdurid rääkisid Florence`i kohta legende, nimetades teda „Leedi lambiga“, sest öösiti käis ta ise lamp käes mööda palateid haigeid vaatamas. Florence Nightingale´i teooria 2 Florence pühendas aastad oma haigete hoolduse meetodi käsitlusele. See meetod oli üsna geniaalne ja lihtne: range puhtuse pidamine palatides, soojus, valgus, regulaarne ruumide tuulutus, toitumisrežiim, nakkushaigete isoleerimine (karantiin) ja tähelepanelik suhtumine iga haigete kaebustele. Ta uuris meditsiinilisi raamatuid ja atlaseid ning külastas varjupaiku kodututele ja haigetele
Võru Linatööstus, mis 1928 lausa suleti ja siis 1934.a. saneeriti ja sai uueks nimeks OÜ Võru Tööstus (u 17-29 töötajaga). M. Judeikini sae- ja jahuveskil ja parkalitöökojal Kasarmu tänavas läks hästi. Side ja transport. Kauba ja reisiliiklus toimus peamiselt raudteed mööda. Tervishoid ja hoolekanne. 1933. aastal sai valmis kahekorruseline haiglahoone vana hoone juurde, millega oluliselt suurenes haigla territoorium: linnahaigla sai uued opertsiooniruumid, röntgeni, palateid. Hospidaliseerimise tingimused paranesid oluliselt. Emade- ja Lastenõuandla sai suuremad ruumid, tuberkuloosihaigetele taheti teha eraldi maja (palju tuberkuloosihaigeid keskmiselt u 150 aastas). Aleksandri tänava vana puust kasarm kohandati hoolekandeks. 44 Haridus ja kultuur. Võru paistis silma suhteliselt hea haridustaseme poolest: 1934. aasta andmete põhjal oli Võrus lugeda ja kirjutada oskajate arv kõrgem olnud kui riigi keskmine 41 Pullat, 1984, lk 83. 42
ainult ei lootnud valutut surma, vaid soovisid tervet elu. Arsti prestiiz kasvas, kuid ka vastutus ja patsientide pretensioonid. Nt võtsid teistsuguse kuju arstile maksmisega seotud küsimused (kas arstile maksta kui ravi oli tulemuseta?!). Patsientide teadlikkus ravivigade jms asjus hakkas kasvama. Mida jõukamal järjel inimesed haiglasse tulid, seda enam tekkis küsimus tasuta ravi üle (mis seni oli olnud tüüpiline enamusele haiglatele). Tõepoolest haiglad hakkasidki tekitama palateid neile, kes pidid ravi eest maksma. Tekkima hakkasid haiglad ,,parematele" inimestele. Filantroopial toimiv süsteem asendus uuega, milline vajas patsientide, või kindlustuse, ehk siis haigekassade kaudu laekuvat raha. Eriti suur vajadus lisafinantseerimise järele tekkis 19. sajandi teisel poolel, mil arstiabi muutus keerukamaks (laborid jms). Suurbritannia lahendas ajad nii, et 1948 riigistati filantroopial toimivad haiglad, USA-s aga mindi alates 1920