Nelitis on tihti kaetud kupli või torniga. Kesklöövi ja nelitise vahele püstitati mõnikord madal vahesein, niinimetatud vahevõre; selles oli kantsel, kust kogudusele evangeeliumi ette loeti. Ehitismälestistest võib välja tuua näiteks Prantsusmaal asuva Mont-Saint-Micheli kloostri ning Püha Markuse kiriku Veneetsias. Siiamaani oli romaani ehituskunstistis silinder- ja ristservjoonvõlvide puuduseks see, et nad olid väga rasked, seega ehitati nad väga paksudena ning selletõttu oldi sunnitud avama selles vähe ja väikesi aknaid; hoone sisemus oli pime. Gooti ehitussüsteem võtab tarvitusele teravkaare, roidvõlvid, tugipiidad ja tugikaared. Teravkaare rakendamine võimaldas ehitada kõrgemaid ja õhemaid müüre. Gooti ajastul oldi ehituskunstis targemad, areneti edasi, kuid gooti ja romaani arhidektuuris leidub väga sarnaseid jooni. Üks väga märkimisväärne gooti ajastu ehitis on näiteks Doodzide palee Veneetsias, samuti ka Milano
Arhitektuur Keskaja kirikliku ehituskunsti arengut mõjutas suuresti püüd varustada jumalakoda laega, mis oleks vastupidav ja sobiks võimalikult laiade ruumide katmiseks. Ka gooti ehituskunsti tekkimisel on peamist osa mänginud just see püüd. Hoone katmisel puulaega ähvardas alati tulekahju oht. Romaani ajastu silinder- ja ristserv joonvõlvide puuduseks oli see, et nad olid väga rasked. Et vältida müüride kokkuvarisemist, oldi sunnitud ehitama neid massiivsete ja paksudena. Et müüride vastupidavust mitte vähendada, ehitati vähe aknaid, mistõttu hoone sisemus oli tihti väga pime. Ristserv joonvõlvi ehitamine oli pealegi kaunis tülikas ja raske. Gooti ehitussüsteem tekitab täieliku muudatuse, võttes tarvitusele: 1) teravkaared, 2) roidvõlvid (ristroidvõlvid), 3) tugipiidad ja tugikaared. Gooti perioodil eristati põhitüüpidena järgmisi linnuseid: 1) vabaplaanilised linnused
kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavat paksud, et vastata ümarvõlvide poolt väljaspoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Romaani ajastu silinder- ja ristservjoonvõlvide puuduseks oli see, et nad olid väga rasked. Et vältida müüride kokkuvarisemist, oldi sunnitud ehitama neid massiivsete ja paksudena. Et 5 müüride vastupidavust mitte vähendada, ehitati vähe aknaid, mistõttu hoone sisemus oli tihti väga pime. Ristservjoonvõlvi ehitamine oli pealegi kaunis tülikas ja raske. Gooti ehitussüsteem tekitab täieliku muudatuse, võttes tarvitusele: 1) teravkaared, 2) roidvõlvid 3) tugipiidad ja tugikaared. ( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/gooti.htm )
annaabi.ee 
