Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid, Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, Kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli, Hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. Kevad jäi Underile kõige rohkem südamese, sest see peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus...". Ridalale on kevadmotiivid samuti kesksel kohal. See helendab, helgib, särab, sätendab, ,,...Südames midagi salaja tärkab...". Mulle meeldib Ridala sõnakasutus kevade kohta, sest see on aastaaeg, kus tõepoolest nii on, kõik ju õitseb ja hommikuti pärlendavad kastepiiskades rohelised puud-põõsakesed. Kevade kadumist kirjeldab kui halba kogemust, kus ,,...Tunnetes tumedas, pisarad jämedad, pisarad kibedad, valguvad."
kevadesse astub. Nii Visnapuu kui ka Under on avaldanud luulet, mis on inspireeritud kevadest. Nende loomingus on looduse tärkamine tihedalt põimitud inimeste taasärkamisega, kuigi mõlemal värsimeistril on teemale erinev lähenemine. Marie Under armastas Eestimaal teda ümbritsevat loodust, kuna see oli omapärane ja kaunis. Kõige rohkem jäi talle südamesse kevad, mis peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,/ On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus / ." Talv ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud. Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, Ning minu lapse sasipääkest väikest. (Marie Under)
Visnapuu on jäänud selle mõttega rohkem tagaplaanile. Luuletajad kirjutasid ilusaid ja kauneid värsse loodusteteema jäi mul seekord kõige rohkem südamelähedasemaks. Marie Under armastas Eestimaal ümbritsevat loodust, kuna see oli omapärane ja kaunis. Kõige rohkem jäi talle südamesse kevad, mis peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. ,,/ On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus / ." (,,Varakevad") Talv ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud. Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, Ning minu lapse sasipääkest väikest.
annaabi.ee 
