lesilas mitu päeva. Tśuktśi ja Beringi mere 150 000 morsa tarvis peab meri „ tootma“ 7500 tonni molluskeid päevas. Morsa silmad on pisikesed ja punased , põsed ja mokad on kortsulised ja hõredakarvalised , hingamisega kaasneb inin ja röhkimine. (Randla 1990, Lk 134) Põhjapõtrade metsikut karja Taimõril peetakse suurimaks geograafiliseks populatsiooniks . Põhjapõder on ainus hirvlane, kel sarvi kannavad mõlemad sugupooled. Päevas sööb 5kg samblikke ,tundrarohtu, pajulehti, seeni, linnumune ja –poegi, koguni lemminguid, lakub uriini ja soolavajaduse leevendamiseks ka ookeanivett , luid. Põdrad peavad pulmi sügisel. Karja liikmeil vahetuvad 1X aastas sarved. Kevadel on sarved tiinetel emastel , et vasikaid kaitsta. Suvel kasvavad sarved pullidele ja pärast jooksuaega aetakse need maha. Talvel kannavad sarvi emased ja noored. Sarved määravad koha karja hierarhias ja nende olukord peegeldab looma tervist ja seksuaalseid võimeid.
mööda: viimastena, umbes kaks nädalat hiljem, saabuvad täiskasvanud isaste karjad, kel tihtipeale tuleb kiirevoolulistest jõgedest üle ujuda. Põhjapõdrad ujuvad hästi, nad ületavad edukalt mitte ainult nii laiu jõgesid nagu Jenissei, vaid koguni mitme kilomeetri laiusi väinu. Suvel söövad põhjapõdrad rohtu, eriti meelsasti villpead, osje, tarnu, liblikõielisi, oblikaid, tihti pikemat aega ka pajulehti, otsivad seeni. Põhjapõtrade toit on väga mitmekesine: nad söövad praktiliselt kõiki taimi, mida on võimalik kätte saada. Pärast püsiva lumikatte teket lähevad nad üle samblikutoidule, mis üheksa kuu vältel on nende põhitoiduks. Suurepäraselt arenenud haistmismeele abil leiavad nad toidu lume alt eksimatult üles, kaevates välja mitte ainult samblikke, vaid ka tarnu jõekallastel või marjataimi ja seeni.
Nii tarvitati paju näiteks tanniinide sisaldusest tuleneva kootava toime tõttu: Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed [ERA II 203, 280 (60) < Vastse-Otepää v. A. Kroon (1938)]. Koos teiste taimedega on paju hinnatud haavaravimina: Värskele haavale oli kõige parem rohi kasepunga-viinaleotis vahekorras 1:1. Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht. Väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi männivaik [RKM II 384, 400/1 (11) < Keila T. Birkan (1985)]. Pajukoor läks käiku ka rästikuhammustuse korral. Temas leiduvad tanniinid on tõepoolest võimelised siduma maomürgis sisalduvaid polüpeptiide, kuid mürk imendub haavast 24 kudedesse väga kiiresti. Kui us nõelab, siis tõmmatagu paju seljast, ladva poolt alla poole
annaabi.ee 
