Nende ülesanne oli rääkida naljalugusid ja õukonna meelt muul kombel lahutada. See on austusväärne põline amet. Teada ja tuntud on väide, et narrid petavad ja kelmitsevad väsimatult; targad ja õppinud aga piirduvad üksnes narride arulageduse pilkamisega, suvatsemata süveneda tõsiasjadesse, mille abil oleks lihtne pettust paljastada. Narriks peetakse isikut, kel on lust hinnas, olles samas teiste silmis veider. Pajatsiks võib pidada ka armunuid, on teada - tuntud ütlus: ,,Armastab kui narr". Omamoodi narrina käituvad nii metsikud kui ka taltsad, vanad noored, kuumad külmad, nii kõhnad, trullad kui ka maiasmokad, niisama palju totrad kui aruga. Tihtipeale on narrile rõõmuks kõrtsiga kaasnev trall ja jant. Ühtmoodi pajatsid on nii prouakesed, preilid, moorid, noored, julged, arad, näotud kui kaunikesed. Narr on persoon, kes põlgab kirjandust. Ta peegeldab end
poolt kehtestatud reeglitele. Nende ülesanne oli rääkida naljalugusid ja õukonna meelt muul kombel lahutada. See oli austusväärne põline amet. Teada ja tuntud on väide, et narrid petavad ja kelmitsevad väsimatult; targad ja õppinud aga piirduvad üksnes narride arulageduse pilkamisega, suvatsemata süveneda tõsiasjadesse, mille abil oleks lihtne pettust paljastada. Narriks peetakse isikut, kel on lust hinnas, olles samas teiste silmis veider. Pajatsiks võib pidada ka armunuid, on teada - tuntud ütlus: „Armastab kui narr“. Narr on persoon, kes põlgab kirjandust. Keskajal oli narr – eelkõige rahva lõbustaja, õukonnas hinnatud, kaval isik. Ainult narr ise ei lase ennast narrida ega saa teada ka narriks teha. Narr on püha hull. Eririietust kandsid keskajal ka narrid. Narrid kandsid tavaliselt narrikostüümi. Neid iseloomustas teravatipuline müts, mille otsas oli kuljused ja kellukesed. Suur sakilise
Jää on nende naerus." 6 Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele. ,,Edasi, lääpjalg," hüüdis ta kõleda häälega, ,,edasi, laisk-elajas, salakaupleja, lubjanägu! Oota, kui sind jalakannaga kõditan! Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on tornis, trellide taha peaks sind pandama, - muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem." - Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi
annaabi.ee 
