Kevad Talv nüüd jäänud seljataha, kuid Sina nüüd vaata maha. Jalge all rohelust täis niidud, Ning ilmad kevadessegi viidud. On kevad käes, nüüd tunne hea, ei enam külmetama pea. Selge saab panna riided õhemad, sest pole ilmad enam jahedad. Kevad on tärkamise aeg, ning korda teha tuleb aed. Tärkamas lilled on, Ning krooksub tiigiservalgi konn. Ka päikesekiiredki põski paitamas, Ning meid pruuniks saama aitamas. Kevadel alati eriline mõju, luua Sulle hea tuju!
Kui ma oleksin kass Kui ma oleksin kass, müttaks mu elu täiesti teises ajarütmis. Iga hommik algaks poole hiljem, siis, kui mu peremees juba koolis oleks. Ma ärkaksin üksinda, mahded päikesekiires ninaotsa paitamas, vurrud soojuse käes värelemas. Ma oleksin õnnelik kass: rahu, maitsev toit, pehme unease ahju ääres mul oleks peaaegu kõik, mida üks kodukass tahta võinuks. Loomulikult, see ,,peaaegu" tähendanuks millegi puudumist, ja see miski oleks armastus. Mu peremees on isekas, ta lähen kooli enne, kui ma jõuan ärgata, ja tulles tagasi potsatab esimese asjana arvutiekraani ette. Ta loeb uudiseid ja siis hakkab mängima.
Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd? Esimene ideevälgatus, mis meie mõttekodadesse siseneb kuuldes sõna ,,vabatahtlik" on ikka keegi valge inimene aafriklastele toitu jagamas või mõni hüva hing varjupaigas kassi paitamas. See on selline halenaljakas stereotüüp, millest ei saa üle ega ümber. Ometi, hakates sügavamalt ja põhjalikumalt mõtlema vabatahtlikkusele ja selle olemusele, tuleb tõdeda: vabatahtlikkus on mõtteviis. Tegelikult on igasugune töö vabatahtlik. Me ei ole sunnitud tööd tegema, alati on valik. On valik nii selles osas, millist tööd soovime teha kui ka selles osas, kas me üldse soovime tööd teha
põllul rabama ei peaks. Teiseks tahan ma, et Mariil elus veaks ja ta endale armastava abikaasa leiaks. Ja kolmandaks..." Kuninganna naeratas. "Ma tean, mis sulle endale ära kuluks!" lausus ta hellalt ja nipsutas sõrmi, mispeale ümber laste kollaseid tähesädemeid pilduma hakkas, kuni see muundus tõeliseks keeristomiks, mis kiljuvad Marii ja Martini taeva poole üles vedas. Paari hetke pärast tähekeeris hajus ja nad seisid oma taluõuel, hommiku mahe valgus õhetavaid põski paitamas. "Sulle on vaja perearmastust, kallis Martin..." kajas poisi peas ja siis Martin mõistis, mis siin elus see kõige tähtsam on: armastada ja olla armastatud! Seega võttis ta Marii käevangu ja sammus koju vastu uuele saatusele, mida lahke kuningaemand neile loonud oli.
annaabi.ee 
