Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. varjamatusesse tulevana. Parmenides esindabki viimast käsitusviisi: alethes ja doxa iseloomustavad oleva ilmnemise viise tunnetuse jaoks. Olev kas ilmneb varjamatult sellena, mis ta on, või varjub, selles mis ta on, paiste taha, mis laseb tal paista teisti kui ta on. Sealjuures osutab jumalanna, et doxa – paistvus – on kõigesse tunginud. Seetõttu on teada-soovija ülesandeks tõrjuda paistvust, mida kinnitavad inimeste arvamused, ja leida tee varjamatusse. Samal ajal ja küllap selle tarvis tuleb jumalanna sõnul ka surelike, tavaliste inimeste arvamuste maailma tunda. Sellega on teadmisele seatud tema ülesanne. Luuletuse esimene osa kõneleb aletheia`st, teine osa doxa`st. Termini “meetod” eelajalugu. Jumalanna jätkab: Hästi, nii ma kõnelen – sina aga hooli kuulvalt loost (mython) – mis ainsana küsimise teel on
Nagu edaspidi selgub on sellel tõdemusel oluline roll ka Platoni poliitilises õpetuses. Samas kirjutas Platon ka nn “õigetest arvamustest”, orthe doxa. Algse vastandava kirjelduse kohaselt peaks see väljendus näima sisemiselt vastuolulisena. Et olla “õige” peaks tunnetus tabama ideid, siis ei oleks see aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui see aga on arvamus, siis fikseeriks see nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste sisse toovat selleks, et eristada adekvaatset meeletunnetust meelepettest. Teadmisest eristab õiget arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole see siiski põhjendatud.
puhtalt, teistest eraldi; siis aga vähehaaval paisudes sulavad helid kokku, segunevad, uhtuvad suurepäraseks orkestriks. Jääb järele üksainus helisev võngete mass, mis lugematuist tornidest vahetpidamata hoovab, mis lainetab, hõljub, hüpleb, linna kohal tiirleb ja läkitab kõrvulukustavaid helilaineid teisele poole horisontigi. Kuid see harmooniameri pole sugugi kaootiline. Kui suur ja sügav ta ka poleks, ei kaota ta oma läbi-paistvust; te näete kellatornidest iga heliderühma eraldi üles vingerdavat. Te võite kuulda nende dialoogi, kord suure kella sügavat bassi, kord väikese kella kriiskavat tenorit; te näete oktaave ühelt kellalt teisele hüppavat, näete, kuidas hõbekellalt tõusevad tiivulised, kerged, vilistavad helid ja kuidas puukellalt alla langevad katkised, tömbid kuminad; te naudite nende keskel Saint-Eustache'i
annaabi.ee 
