Veondus- ja laondusvaldkonna väike sooline palgalõhe tuleneb sellest, et transpordivaldkond on kõige paremini kollektiivlepingutega kaetud. ,, ametiühingujuht Peep Peterson Kolm külalist neljast olid poolt ja arvasid, et Eestis on sooline palgalõhe. Sellest kolmikust jäi aga oma veendumuste tõttu kõrvale ettevõtja Eugen Veges, kes arvas, et Eestis ei ole soolist palgalõhet ja et see ei ole nii suur probleem, kui see arvatakse olevat. Saates paistsidki eelkõige välja ettevõtja Eugen Veges, aga ka Marre Karu. Nemad olid kaks saatekülalist, kes läksid oma veendumustega kõige enam vastuollu ja kes paistsid oma sõnavõttude ja äärmuslike vaadetega teiste hulgast enam välja. Eugen Veges defineerib saate alguses mõistet sooline palgalõhe: "Sooline palgalõhe on see, kui sama töö ja sama tulemuslikkuse eest makstakse ebavõrdset tasu." Marre karul oli soolisest palgalõhest aga oma arusaam. Ta küsis, et miks on
Ta andis selle Mungale hoiule. Poiss seadis siis end teele ja kuulas südant. Ta ratsutas 2 ja pool tundi kõrbes, kuulates oma südant. Just sel hetkel kui ta järjekordsest luitest üle hakkas minma, sosistas süda talle: "Ole valvas seal, kus sa nutma hakkad. Sest seal olen mina ja seal on su varandus." Poiss hakkas aeglaselt mööda luiteid üles minma, ning kui ta mõne minuti pärast luiete otsa jõudis, pidi tal süda seisma jääma. Seal paistsidki Egiptuse püramiidid. Poiss laskus põlivili ja nuttis. Ta tänas kõike, mis ta teel oli olnud ja Oma Lugu. Ta nägi, et seal kuhu ta pisar oli kukkunud, sibas üks sitasitikas. Kõrbes veedetud aja jooksul oli ta mõistnud, et sitasitikas on Jumala sümbol. Poiss hakkas siis kaevama. Ta kaevas terve öö. Peagi kuulis ta samme. Tema poole tulid mõnd inimesed. Nad olid vastu kuuvalgust, niiet poiss ei näinud nägusid. Need olid sõjapõgenikud. Kui
prantsuse keeles. «See püstiogar ei lase neil headel inimestel nende endi veini kasutada. Me lööme ukse sisse ja kui ta liialt märatseb, noh siis tapame ta,» «Tasem, härrased!» hüüdis d'Artagnan püstoleid vöö vahelt tõmmates. «Palun väga, teie ei tapa siin kedagi.» «Hästi, hästi,» kuuldus ukse tagant Athose rahulik hääl, «laske neil kiitlejail natuke sisse tulla, eks siis vaatame.» Nii vaprad kui need kaks inglise aadlikku paistsidki olevat, vaatasid nad üksteisele kõhklevalt otsa. Oleks võinud öelda, et keldris elab näljane inimsööja, rahvamuistendite hiiglaslik kangelane, kelle koopasse ei saa keegi karistamatult tungida. Üks hetk valitses vaikus. Siis aga oli kahel inglasel häbi taganeda ja vihasem nendest läks trepist viis-kuus astet alla ning virutas nii kõva jalahoobi vastu ust, et see oleks võinud kivimüüri purustada.
annaabi.ee 
